Ma ei karda Sveta Grigorjevat

Lavastaja, koreograaf, tantsija ja luuletaja Sveta Grigorjeva Ganuti Kildis. Foto: Sander Ilvest

Sveta Grigorjeva kirjutistesse süvenedes pean tõdema, et jõuline ilmavaate-essee elab ja kuidas veel. Küsimus on pigem see, kas kliitoriraamat ka minusugust «kõnetab».

Olen lugedes justkui võõrale peole sattunud, kus on küll tulevärki, kuid oma tausta, arusaamade, vanuse ja võib-olla isegi seksuaalse sättumuse tõttu ei oska ma seltskonda sobituda. Ainult uudishimu ja autori hoogne stiil hoiavad mu lõpuni pardal.

Grigorjeva ei saa aru, kuidas suur hulk inimesi on nii privileegipimedad, et ei saa aru, kui raske ja mahasuruv on olla teistsugune – naine, mitteeestlane, lasnamäelane, kultuuritöötaja. Otsin siinkohal eneseõigustust ja mõtlen, et sündida Nõukogude Eestis sundkollektiviseeritud talunike lapsena oli ka ehk ilmajäetus.

Tegelikult on raske ette kujutada nii hellitatud inimest, kes pole ühel või teisel kombel ilmajäetust kogenud. Iseasi, kas on õige kinnistuda ohvri rolli või püüda olla see, kes ise annab.