/nginx/o/2025/02/21/16672952t1ha16c.jpg)
Mullu ilmus Elo Viidingu sulest lausa kolm väikeformaadis raamatut, mis kõlavad omavahel väga harmooniliselt kokku. Luulekogu «Ellujäämisrežiim» ja novellikogu «Suurte hingede kannul» kinnistavad Viidingu kui köitva ja ühiskonnakriitilise kirjaniku rolli.
Luulekogu «Ellujäämisrežiim» sai Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia, mis on väga kummastaval kombel Viidingu esimene ametlik kirjandusauhind.
«Kirjanik kõneleb minuga» on nii formaadilt kui ka sisult järg 2020. aasta kogumikule «Mina kõnelen kirjandusest». Selles on kriitikat, ettekandeid ja kõnelusi teiste kirjanikega.
Viiding kirjutab: «Ainult viljakas dialoog kirjandusega – inimese lapsepõlvest saati – saab olla ükskõik millise intellektuaalse arengu ja ka loomingulise omanäolisuse eeltingimus.» Tema mõtisklused kirjanduse üle on tihedad ja teravad; tema looming on alati olnud kantud tundest, mida võiks lugejana kirjeldada sõnaga «aus». Ja see ausus peegeldub ka kirjandus- ja kunstielule üldist hinnangut andes. Nõnda lausus ta kirjandusauhinda kätte saades: «Ühes keeles nüansirikkalt kõnelemine ja kirjutamine ning sellesse tõlkimine on tõusvate hindade juures ikkagi su enda närune hobi!»