/nginx/o/2019/07/17/12372648t1h7a3d.jpg)
/nginx/o/2025/02/26/16687245t1h59e5.jpg)
Laura ja Priit Võigemasti muusikaline lavastus «Uus tüdruk» Ugalas on julge ja mitmes mõttes mitte just tavaline tükk. Sellel on kaks autorit-lavastajat, aga näidendit kui sellist polegi. Ja muusikaliks ei taha tegijad seda ka kuidagi nimetada.
Pealkirjast ei maksa end segada lasta, «Uuel tüdrukul» on küll nimitegelane, kuid puudub peategelane. Või tegelikult siiski ei puudu – peaosaline on Vaiko Epliku muusika, millest kogu lavastuse idee alguse saigi.
Võigemastid andsid esimeses proovis näitlejatele kätte osaraamatu, mis koosnes ainult laulutekstidest. Sellest on ka tore video, kus kaamera jälgib pahaaimamatuid näitlejaid, kes lehitsevad materjali pehmelt öeldes nõutu näoga. Kogu tekst, mis jõudis lõpuks laulusõnade ette, vahele ja järele, mõeldi välja prooviperioodi jooksul.
Kus on loo lugu?
Eplikult on tulnud ridamisi albumeid, mis kuuluvad ilma igasuguse kahtluseta Eesti muusika kullafondi juba ilmumise hetkest. Eplikul on tavatu anne ühendada vastuolud: tuttav ja etteaimamatu, turvalisus ja üllatused. Eplik on avastanud popi valemi, kus on sees tuttavlikud ja uuenduslikud võtted pluss kuulajasõbralik eksperimentaalsus. Võimalik, et just see teeb temast meie selle sajandi ühe parema ja originaalsema artisti.
LAVASTUS
«Uus tüdruk»
Lavastajad ja autorid Laura Võigemast ja Priit Võigemast
Muusika autor Vaiko Eplik, laulusõnade autorid Vaiko Eplik, Andres Ehin, Aapo Ilves, Margus Tohver, Hando Runnel ja Jaan Pehk
Kunstnik Kristjan Suits
Bändi liikmed Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk ja Tobias Tammearu
Laval Maarja Mõts, Riho Kütsar, Martin Mill, Tarvo Vridolin, Margaret Sarv, Lauren Grinberg, Jass Kalev Mäe, Adeele Jaago, Terje Pennie, Alden Kirss
Esietendus Ugalas 22. veebruaril
«Uus tüdruk» ei ole muusikal Eplikust endast (mis saaks kindlasti väga huvitav), see on muusikaline muistend Epliku muusikast. Tema muusika on isikupärane ja mänguline, täis rohkeid allkihte ja -hoovusi, lisaks tublisti irooniat ja paras ports nostalgiaelemente. See kõik ongi «Uue tüdruku» skelett. Autorit muusikast eraldada võib olla keeruline ülesanne, sest omapärane karakter ja esitusviis on osa selle muusika identiteedist. Paljud Epliku laulud on samas hakanud kollektiivses alateadvuses oma elu elama.
Laulutekstidest leiab peent huumorit, ühiskonnakriitikat ja isiklikke vihjed. Stiililiselt on asi sama keeruline, «Uude tüdrukusse» on jõudnud näiteid nii ehedast vana kooli hardcore-pungist kui ka eklektilisest imekaunist neoestraadist. Lavastus on pööranud eklektilisuse trumbiks ning vältinud hüplikkust, mis on seda hinnatavam, kui mõelda sellele, et kokku kõlab 19 pala 20 aasta pikkusest perioodist.
Vaataja ei näe traditsioonilist lavalugu, vaid saab võimaluse tunda ja tõlgendada lavastust läbi meeleolu, visuaali ja muusika sümbioosi.
Koos vaheajaga ligi kolm tundi kestval lavastusel puudub konkreetne narratiiv, kogu lugu koosneb Epliku palade ümber loodud, ühe paigaga rohkem või vähem seotud tekstidest. Harjumuspärane süžeepõhine käsitlus võib sellisel juhul teadagi jääda nõrgaks. Selle asemel on valitud ainuvõimalik tee ning keskendutakse emotsionaalsele ja visuaalsele kogemusele, kus muusika, valgus, liikumine ja lavakujundus loovad atmosfääri ja lisavad tähenduskihte.
Vaataja ei näe traditsioonilist lavalugu, vaid saab võimaluse tunda ja tõlgendada lavastust läbi meeleolu, visuaali ja muusika sümbioosi. Mis ei tähenda, et lugu ennast pole.
Sallivuspiiririkkujast ballaad
Kuulus lause «Väikeste linnade mehed on lollakad» juhatab «Uue tüdruku» sisse. See sallivuspiiririkkujast ballaad pärineb punkbändi Koer 2004. aasta albumilt «Pure» ning selle autorid Eplik (Türi) ja Aapo Ilves (Räpina) kahtlemata valdavad teemat. «Väikeste linnade meestega» oli lõbus lugu: selle ilmudes palus ajakirjanik kommentaari tollaselt regionaalministrilt Jaan Õunapuult, kes leidis ehtpoliitikulikult hämavas vastuses, et Eesti regionaalarengu temaatika on liiga lai, et seda saaks kokku võtta ühe lauluga.
/nginx/o/2025/02/26/16687247t1h1d9f.png)
«Uue tüdruku» tegevus toimub ühes väikeses linnas, mis on veel väiksem kui Viljandi ning millel puudub konkreetne nimi ja aadress. Põhimõtteliselt võetakse ette väikese, jumalast ja suurest elust hüljatud paiga suhtes stereotüüpne lähenemine, mille kohaselt ongi selliste paikade asukad rullnokad, kaklejad, joodikud ja kriminaalid (juhul kui nad on mehed) ning isehakanud beibed, vaimsete huvideta, oma elu seebikaid vaadates surnuks löövad pisut litsakad kraaklejad (juhul kui nad on naised). Ajamäärusega on otsad lahti jäetud, ettevaatlikult võiks tegevusajaks pakkuda üheksakümnendate aastate algust.
Täiuslik stardipakk
Priit Võigemastil on muusikaliste lavastustega olnud suurepärane läbisaamine. Ta kehastas 2008. aastal lavale jõudnud rokkooperis «Ruja» hiilgavalt Rein Rannapit ja see roll on mul isiklikult seniajani väga elavalt meeles. Võigemast oli ka mullusuvise menuki «Rohelised niidud» lavastaja ja ühtlasi Kalju Terasmaa kehastaja. Mis puutub Eplikku, siis on nad Võigemastiga lapsepõlvesõbrad.
Laura ja Priit Võigemast olid koos Ugala laval 2019. aastal teatri kümneaastase muusikalipausi lõpetanud romantilises menutükis «Once». Ugala on olnud neile mõlemale ka koduteater ja nagu nad enne «Uue tüdruku» esietendust kinnitasid, on Ugalas nii tahtmine kui ka võime muusikalist lavastust teha ning et Ugala on praegu ja sellise trupiga parim teater «Uue tüdruku» väljatoomiseks. Stardipakk missugune!
Lavastus ei võta end ülemäära tõsiselt, nagu ilmselt ka Eplik ise, kes mängib sageli, keel põses, iroonia ja siiruse piirimail. Et klassikalist narratiivi kui orienteerumiskaarti pole, siis vajabki lavastus teisi struktuurielemente, mis loovad terviklikkuse ja rütmi. Selline lähenemisviis võib välja kukkuda laulujadana, mitte tervikuna, ning õhus hõljub ilmne risk, et see ei vii vaatajat emotsionaalselt ja intellektuaalselt kuhugi.
Sümbolistlik ja metafoorne lahendus toob konkreetsete sündmuste ja arengute asemel lavale rohkem või vähem abstraktsed kujundid.
Laval on kümme näitlejat ja kolmeliikmeline bänd. Hingetõmbeaega nad palju ei saa, kogu aeg toimub midagi. Sümbolistlik ja metafoorne lahendus toob konkreetsete sündmuste ja arengute asemel lavale rohkem või vähem abstraktsed kujundid. Tants ja valgusmäng on efektsed, liikumisjuht Rauno Zubko, tantsuõpetaja-repetiitor Lotta Laureen Loo ja valguskujundaja Laura Maria Mäits pole ennast tagasi hoidnud. Iga laul on mingis mõttes nagu eraldi muusikavideo, mis toob sisse sürrealismi, unenäolisuse ja visuaalse liialduse.
Rehast üle
Üks põhiküsimusi on muidugi see, kuidas lahendada dissonants intellektuaalselt vähenõudlike tegelaste ning intellektuaalselt väga nõudliku muusika ja lüürika vahel. Sellises manduvas ja nukras paigas, kus «Uue tüdruku» tegevus aset leiab, ei võetaks kindlasti meelelahutuseks ja hingekosutuseks ette intellektuaalse tekstuuriga muusikat, mis loodud Andres Ehini ja Hando Runneli suurepärastele värssidele. «Uue tüdruku» irooniline alusstruktuur jätab tõlgendamiseks palju võimalusi ja sellest rehast astutakse elegantselt mööda.
:format(webp)/nginx/o/2025/02/26/16687246t1h54ce.jpg)
Kõik kümme näitlejat on tavapärasest keerukama ülesande ees. Trupp on aga ühtlane, näitlejad head ning suudavad luua atmosfääri ja tunnetuse, mis tõmbab publiku kaasa. Adeele Jaago mängib elu käest narrida saanud Triinu suuremaks kui tema kuri saatus ja Maarja Mõts alles teise vaatuse lõpu poole avaneva ürgema Liisana on eriti meeldejääv. Nii Jaago kui Mõts on muusikaga lähemalt kokku puutunud ning Mõts suudab Epliku loomingule lisada kandlel uue ja huvitava tahu. Meestest sekundeerivad neile alfaisane Velts Riho Kütsari esituses ja muretu pisipätt Kämmal, kes soovib sageli lüüa elule käega, aga keegi lihtsalt jääb ette, Martin Milli särtsakas kehastuses.
«Uus tüdruk» ei tegele vikerkaare triipudeks harutamisega, Epliku loomingut saab lavastada täiesti omamoodi ja siiski hoida selle olemust.
Bändi kuuluvad noored ja andekad muusikud Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk ja Tobias Tammearu, kes on kõik teatri spetsiifikaga lähemalt tuttavad ning saavad eri stiilidega igati professionaalselt hakkama.
«Uus tüdruk» ei tegele vikerkaare triipudeks harutamisega, Epliku loomingut saab lavastada täiesti omamoodi ja siiski hoida selle olemust, jättes õhku mitmetähenduslikkuse.