Võime moondada argine, igapäevaelu episood millekski suuremaks ja ülevaks (umbes nagu itaallaste hommikuse espresso macchiato lähetamine Baselisse) on ka seda näitust käivitav idée fixe: «Videvikus sõites varjab vaatevälja ühtäkki udu, vähendad kiirust, lülitad sisse udutuled, kuid nähtavus ei parane. Vaimusilmas tekivad ohustsenaariumid, mis sind tee peal tabada võivad – kokkupõrge mõne looma, inimese või tundmatuga, äkiline kurv või vesiliug. Su meeled on kontsentreeritud vaid vajadusele näha läbi udu.»