ARVUSTUS ⟩ Kujutlusevoog viiele näitlejale ja nähtamatule dirigendile

«Araabia öö» Draamateatri väikeses saalis, esiplaanil Hendrik Toompere, temast vasakul Jüri Tiidus ja Hanna Jaanovits; paremal Merle Palmiste. Foto: Gabriela Järvet

Eesti Draamateatri uus lavastus «Araabia öö» on midagi sellist, mis kipub inimest mõjutama järgmiselgi hommikul, kas koju ununenud telefoni või ähvardava auto näol, mis jalakäijat ülekäigurajal ründab. Siinkirjutajaga täpselt nii juhtus; lavastuse kummaline unenäoseisund ei tahtnud taanduda.

20. veebruari «Araabia ööle» järgnes sisutihe kohtumine sarjast «Link», lavastaja Johan Elm ning näitlejad Merle Palmiste ja Hendrik Toompere sõnastasid erksalt lavastusprotsessi. Tabava märksõnaga «kujutlusevoog» iseloomustas näidendit Toompere. Oli alles neljas etendus, nii et see päris mängumõnu ja -täpsus ootab ees, Palmiste soovitas kindlasti ka sajandat etendust vaatama tulla. Pole kerge ülesanne olla laval viiekesi koos, ometi igaüks oma üksinduses, vahendada tervikut nagu orkestris, ainult et dirigent on nähtamatu, on sisemine.

Roland Schimmelpfennigi tekstipartituur mõjub tõepoolest kui maagilis-matemaatiline heliteos. Nagu tõdes Johan Elm, eeldab vastuvõtt publikult pingsat tähelepanu, kuna iga vaataja saalis lavastab reaalajas oma näidendit. Õigupoolest põimub-ristub-hargneb laval viis mono(eba)loogilist lugu. Draamateatri ajalehele antud intervjuus räägib lavastaja Elm, kuidas kunstiline juht Toompere jr talle lausus: «Johan, tee midagi uut! Psühholoogilist teatrit oled teinud ja oskad teha, aga prooviks nüüd midagi atmosfäärikamat.»