Juurikas. Lahtise akna mõistatus

Äärmiselt kahtlane tegelane on Venemaa keskpanga juht Elvira Sahhipzadovna Nabiullina. Foto: Postimees.ee

Kreml on lutikaid täis, neid leidub igas ruumis. Lutikad kuulavad tähelepanelikult, mida majas räägitakse, ja kannavad kõigest presidendile ette.

Juhtub näiteks, et Anton Eduardovitš Vaino vestleb seltsimees Patruševiga. Pole vahet, kas teemaks on tööasjad või meesterahvaste spetsiifilised, et mitte öelda intiimsed probleemid – enne kui osapooled jõuavad peremehele kõneldust ette kanda, on jutuajamise sisu juba Vladimir Vladimirovitšile teada. Kõrvutades Vaino ja Patruševi raporteid lutikatelt laekunud informatsiooniga, teab seltsimees Putin täpselt, mida alluvad rääkimata jätavad.

Või võtame seltsimees Šoigu. Temal on kombeks unes rääkida. Märgab magades madratsit, niutsub, siputab käppadega ja ajab igasugust jama suust välja. Räägib pikad jutud maha, öeldes seejuures asju, mida julgeolekunõukogu sekretär mitte mingil tingimusel öelda ei tohiks, kui just pole soovi Karagandasse sovhoosi aseesimeheks maanduda. Ärgates koidikul, kui unerohu mõju lahtub, ei mäleta Sergei Kužugetovitš midagi, vahib peremeest truudusest tiinel pilgul, liputab sabajuppi, ila suunurgast tilkumas. Aga Vladimir Vladimirovitšile on kõik ilusti ette kantud ja toimikusse kirja pandud. Kui peaks tekkima vajadus – ja vajadus tekib varem või hiljem –, võetakse toimik kapist välja ja lüüakse õnnetu tõvalane laiaks nagu prussakas.