Kas linna kujundavad insenerid, algoritmid või arhitektid?

Arhitekt ja Harvardi professor Antoine Picon nimetati Eesti Kunstiakadeemia audoktoriks. Foto: Mihkel Maripuu

Arhitektuur on alati olnud tihedalt seotud materjalidega, mida saab käega katsuda – see on ju kunstivorm, mis tegeleb kõige otsesemalt füüsilise maailmaga.

Tänapäeval mõjutavad arhitektuuri kaks suurt suundumust, mis esmapilgul tunduvad isegi vastandlikud. Ühelt poolt areneb kiiresti digitaalne tehnoloogia, arvutid ja tehisintellekt muudavad nii projekteerimist kui ka ehitamist. Teiselt poolt oleme jõudnud antropotseeni ajastusse, kus inimtegevus mõjutab planeeti rohkem kui kunagi varem, mistõttu tuleb arhitektuuris üha enam arvestada jätkusuutlikkuse ja keskkonnasõbralikkusega.

Prantsuse arhitekt, insener ja arhitektuuriajaloolane Antoine Picon pidas EKAs loengu teemal, kuidas need kaks suunda arhitektuuri muudavad ja mida see meile laiemalt ühiskonna ning materiaalse maailma suhete kohta räägib.

Tahaksin alustada meie vestlust suurest pildist. Eestis on aktuaalseks muutunud planeerijate koolitamine, sest ei ole planeerimisprogrammi. On geograafid ja on arhitekt-linnaplaneerijad, kuid pole terviklikku planeerimise õppekava. Samuti on kasvanud huvi ja vajadus maastikuarhitektuuri hariduse järele. Eeldan, et see on suuresti seotud digitaalsete platvormidega, sest inimesed muutuvad linnaruumi suhtes teadlikumaks. Eestis on tuntud Instagrami konto «Mitte_Tallinn», mis postitab selle kohta, kui ligipääsmatu ja vähese rohelusega linn on. Te olete uurinud nutikaid ja rohelisi linnu, seda, kuidas tehnoloogia mõjutab, mismoodi me linna ja linnaloodust tajume. Kas planeerimine peaks olema andmepõhine?

Planeerimine on vaidlustatud valdkond. Ma ütleksin, et kõigepealt varieerub see, mida me planeerimiseks nimetame, riigiti. Näiteks Prantsusmaal räägitakse urbanismist, mis hõlmab laiemat valdkonda kui Ameerika planeerimine, mis ulatub linnadisainist sotsiaal- ja majandusplaneerimiseni.

Tänapäeval on kolm peamist valdkonda: esiteks disain suures plaanis, nagu linnadisain või maastiku-urbanism; teiseks sotsiaal- ja poliitikateadused, majandus ja sotsioloogia, mis on USAs planeerimise tuum; ja kolmandaks suurenev andmepõhine lähenemine, kus tegeletakse suurandmete ja platvormidega.

Seega on üks väljakutseid mõista, kuidas neid kolme valdkonda omavahel ühendada ja kuidas need ristuvad. Ma arvan, et planeerimine on liiga keeruline, et olla ainult üks asi, seega peab institutsioon tegema valikuid.

Ma arvan, et ikka püsib see modernistlik või arhailine idee arhitektist, kes ühendab kõik need teadmised.

See on tänapäeval vähem tõenäoline, eriti kuna linnakeskkonnas on üha rohkem keskkonna- ja ökoloogiateemasid, nagu linnaloodus ja loomad linnas. Ei, ma ei arva, et arhitekt suudab olla üldjuht kogu protsessis. Arhitektidel on siiski eriline oskus, nad suudavad anda ideedele visuaalse kuju, mis on ainulaadne.