Baltisakslane – kodumaatuks jäänud kolonist?

Kolga mõis oli üks nendest paikadest, kus Theo­phile Bodisco ​nooruses oma suvesid veetis. Foto: Lefevrue/Vikipeedia

Aastasadu siinmail turvalises isandaseisuses elanud baltisakslased soovisid oma palavalt armastatud kodumaalt lahkuma hakata 19. sajandi lõpu venestussurve ja 20. sajandi alguse revolutsioonide ja sõdade tagajärjel ning 1939. aasta sunduslik ümberasumine oli juba lõplik.

Kodumaatuks jäämise tundeid on paljud baltisakslased analüüsinud mälestusteostes, mida nüüd on eesti keelde tõlgituna arvukalt avaldatud. Viimatine on baltisaksa ajaloo sarjas ilmunud Theo­phile Bodisco (snd Wistinghausen, 1873–1944) autobiograafiline teos. Teose väljaandja Henning von Wistinghausen, kellele raamatu autori tütar oli tädi, oli esimene Saksamaa suursaadik taasiseseisvunud Eestis.

Raamat jutustab autori perekonna ja iseenda kujunemise lugu kuni põgenemiseni Eestist. Bodisco viibis vahetult sellesse ajavahemikku jäänud ajaloo tähtsündmuste – 1905. aasta revolutsioon, Vene-Jaapani sõda, Esimene maailmasõda, 1917. aasta revolutsioon Venemaal, Eesti Vabariigi väljakuulutamine – keskel ning kirjeldab neid suure kaasaelamisega. Eestimaalt pidi ta 1918. aasta talvel koos tütrega põgenema bolševike vägede eest.