INTERVJUU ⟩ Udo Dirkschneider: kui ma ei rokiks, siis lihtsalt istuksin kodus ja sureksin varsti ära

Mul on minevikus olnud häid aegu, on ka olnud aegu, mis ei ole nii head, aga ma ei mõtle minevikule, tunnistab heavy metal’i legend Udo Dirkschneider. Foto: Konstantin Sednev

Saksa heavy metal’i raskekahurväkke kuuluv Udo Dirkschneider on tõenäoliselt üks neist raskemuusikuist, kes pole kellelegi võõras, vähemalt mitte Eestis. Ehkki Saksa metal-muusika legend on tuuritanud igal pool maailmas, meelitab publik ta alatihti tagasi just Eestisse ning näib, et eestlastel pole siiani kõrini hittidest nagu «​Balls To The Wall»​ või «Princess Of The Dawn».

Nüüd on ta taas siin, sedakorda omanimelise ansambliga Dirkschneider, kus mängib juba viimased kümme aastat ka Udo poeg Sven. Ees ootab 40 aastat tagasi ilmunud ja nüüdseks heavy metal’i paremikku kuuluva albumi «​Balls To The Wall»​ 40. aastapäev. See plaat muutis Euroopa arusaama hevimuusikast igaveseks.

Eestis tehakse mõnikord nalja, et te põhimõtteliselt juba elate siin, sest annate pea igal aastal Eestis mõne kontserdi.

(Naerab.) Mis ma oskan öelda – mulle meeldib Eesti ja ma ootan alati Eestisse tulemist. Eriti kui mul on teile midagi uut pakkuda. Seekord küll midagi vana uues kuues, kuid ma ei suuda ära oodata, et Eesti publik kuuleks kogu «​Balls To The Wall»​ albumit täispikkuses.

Kuulasin seda juubeliks valminud uut albumit ja usun, et see on igati 40. aastapäeva vääriline. See pani mind selle albumi juures uusi asju märkama.

Tavaliselt on nii, et kui mingit tähtpäeva tähistada, siis tehakse tuur. Suur tuur. Mida me oleksimegi eelmisel aastal teinud. Accept oli aga 2024. aastal juba Euroopas tuuritamas sellest albumist inspireerituna, nii et meil olnuks täiesti mõttetu minna ja Acceptiga konkureerida, anda samades kohtades samade lauludega kontserte.

«​Balls To The Wall»​ on üks tuntumaid heavy metal’i plaate üldse, nii et ühest küljest pole loogiline võtta midagi, mis on hästi tehtud, mida armastatakse, ja siis see ümber teha. Aga saime tuuritamise käigus nii palju tagasisidet ja küsimusi, kus muusikud, keda ma väga austan, tulid minu juurde ja ütlesid, et kui kavatsen mingil moel selle albumi uuesti salvestada, siis nad lööksid hea meelega kaasa, laulaksid ühe laulu.