ARVUSTUS ⟩ Ukraina sõjakaja asemel maagilised sümbolid

Kostiantyn Tereshchenko «Peatükk 15. Mustad varjud» (2014), pliiats paberil. Foto: Repro

Tartut veel viimaseid päevi väisava Ukraina kunstniku Kostiantyn Tereshchenko töödest kirjutama hakates tuleb kõigepealt puhastuda, korrastada ruum enda ümber ja enda sees. Jätta kõrvale argitasand.

Tema joonistuste seeria «Tsivilisatsioon «MINA»» (kahjuks on Tartu Kunstimaja väikeses saalis üleval olnud näitus juba suletud) koondab sedavõrd võimsaid kultuurimärke ja sümboleid üksikisiku saatuse ümber, et publiku hardunud seisang tööde ees on mõistetav. See on ootamatu kokkupuude ülevusega. Meie (suht dogmaatilises) kunstipildis juhtub seda üliharva.

Eeldatavasti on vaataja tulnud otsima n-ö ukrainapära. Midagi rahvuslikku, äratuntavat, vastavat oma ettekujutusele. Ja paratamatult ka sõjakaja. Tereshchenko suureformaadilistelt (valdavalt mõõdus 180 × 120 cm) joonistustelt vaatavad aga vastu iidsed maagilised sümbolid, emotsionaalselt laetud inimmassid, korduvad justkui koodina pildist pilti asteekide püramiidi kujutised, kõrvalstseenides assisteerivad muinasjututegelased jne. Ei puudu ka taevani ulatuvate seintega labürint, muinasjutuline võlumets, või kunstnik, kes keset öist kõiksust on loomisprotsessi jäägitult süvenenud.