:format(webp)/nginx/o/2020/02/10/12933565t1h8486.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/05/16697112t1hcde1.jpg)
Teater TEMUFIs lavale jõudnud Piret Jaaksi psühholoogiline põnevik «Tumeaine» haarab vaatajast kinni esimestest sekunditest, hetkest, kui lavalt kostab saatusi muutev koputus, ega lase endast lahti veel mitu päeva hiljemgi.
«Tumeaine» on lugu kaksikutest, kolm minutit varem sündinud Lindast ja tema «väikevennast» Rainist, kes pole viimased seitse aastat teineteist näinud. Lapsepõlves on nad teineteisest sõltunud, kuid elu on kummagi neist oma teele juhatanud – Lindast on saanud edukas vandeadvokaat ning Rainist kõrghoonetele spetsialiseerunud aknapesija. Kuid mis lõhkus kaksikute omavahelise sideme? Kes ja milles on süüdi? Kes on selles loos hea, kes paha? Kõik küsimused saavad etenduse käigus vastuse, kuid nii autor, lavastaja kui ka näitlejad hoiavad saladusi viimaste sekunditeni.
TEATER
«Tumeaine»
Autor Piret Jaaks
Lavastaja Rauno Kaibiainen (Improteater Impeerium)
Kunstnik Inga Vares, valguskujundaja Sander Aleks Paavo
Helilooja Madis Kreevan (Improteater Impeerium)
Laval Natali Väli ja Silver Kaljula
Esietendus 21. veebruaril TEMUFI teatrimajas Viljandis
Natali Väli Linda on ilus ja eneseteadlik, tema õigusalased teadmised on tema relv, igale väljapääsmatule olukorrale on olemas väljapääs. Väli mängib detailidega: prillide puhastamine jaki sabaga reedab temas allasurutud lihtsuse, venna tembutamiste ajal väljasirutunud käsi aastateks mahasurutud hoolivuse, kella katsumine viitamaks, et aeg vestluseks hakkab otsa saama ning lisaks justkui muuseas eesootavaks kohtuprotsessiks sammhaaval enda valmis sättimine.
Läbimõeldud pisidetailid
Silver Kaljula Rain on saanud elult rohkem lööke kui ta õde ning on nendega enam-vähem leppinud. Kaljula tegelaskuju varieerub lapselikust tembutamisest kuni täismeheliku bravuuri ja ülbuseni, ka tema mängus on ohtralt läbimõeldud pisidetaile alates pöidla närimisest, ronimisköitega mängimisest kuni hirmutava närvilisuseni. Omaette paeluvat vaatemängu pakub Kaljula ronimine ja rippumine kitsukesel lavakonstruktsioonil, samal ajal rollis püsides ning oma tegelase teksti edasi andes. Lavastuse üks meeldejäävamaid stseene on, kus Kaljula istub omaette n-ö katusel ja mõtestab enda jaoks lahti tumeaine olemust, seejuures saatjaks justkui kosmosest tulev tähesära.
Väli ja Kaljula partneritunnetus ning koosmäng on hämmastav. Mõeldes nende varasematele rollidele ja väga vähesele välisele sarnasusele, tundus esmapilgul võimatu, et nad hakkavad mängima kaksikuid. Täpselt sama mõte hoidis end peas kinni ka etenduse esimestel minutitel. Õde-vend? Jah, võimalik. Kuid kaksikud? Lavaloo arenedes suutsid nad mõlemad mind veenda, et ühes väikelinna hotellitoas meenutavad lapsepõlve ning klaarivad mineviku- ja olevikusuhteid just kaksikud, kelle vahele on aastatega kogunenud suurem kogus tumeainet.
:format(webp)/nginx/o/2025/03/05/16697113t1h0b0c.jpg)
Kunstnik Inga Vares on loonud lavale minimalistliku hotellitoa, kuid üldse mitte traditsioonilises mõttes. Näitlejate poolt pööratav läbipaistvate seintega hiiglaslik karp võtab just sellise funktsiooni, mida antud hetk vajab: esik, rõdu, hotellituba, vannituba. Karbi seinad on omakorda peegliteks, usteks, akendeks, aga ka krimile või põnevikule omaseks märkmeseinaks. Kuid see «karp» läheb vaataja jaoks tööle vaid koos valgusega. Valguskujundaja Sander Aleks Paavo loob lavale nii tähistaeva kui ka pilkase pimeduse, soojuse ja külmuse, valguse ja varjude mängu, mis tekitavad nii kõhedust kui ka hetketi pakuvad unustust laval kiht-kihiti väljakooruvale tumedusele.
Lavastuse helilooja ja helikujundaja on Madis Kreevan, kelle töö kohta leian oma märkmetest korduvalt kiidusõnu: vapustav, vaimustav, geniaalne. On nendeks helideks siis kas kaugusest kostvad laste hääled, kes mängivad «kivi-paber-käärid», või südant põksuma panevad, filmilikud, põnevust üleskruvivad muusikahelid.
Julgus tasus ära
Näidendi «Tumeaine» kirjutas Piret Jaaks teater TEMUFI tellimusel ning mõeldes just Natali Välile ja Silver Kaljulale. Teatri poolt on suur julgus võtta repertuaari algupärane psühholoogiline põnevik, kutsudes lavastajaks peaasjalikult näitlejana tuntud Rauno Kaibiaineni. Seni erinevates põnevikes näitlejana kaasa teinud Kaibiainenile on «Tumeaine» lavastamine ühtlasi ka lavastajadebüüt täiskasvanutele mõeldud lavastustes, lisaks žanris, mis vajab tugevat žanritunnetust ning oskust publiku tähelepanu kogu aeg (juhitult) fookuses hoida. Tuleb rõõmuga tõdeda, et Eesti teater on saanud juurde ühe huvitava käekirjaga ja omanäolise põnevusteatri lavastaja.
Väike vinjett ka. Seda lugu kirjutades mängis taustaks telekas, kus juhuse tahtel oli eetris (kordus)saade Eesti tumeaine korüfeest, TÜ audoktorist, astrofüüsik Jaan Einastost. Teemadel on komme üheaegselt pinnale kerkida. Piret Jaaksi näidend «Tumeaine» vaatab lähemalt inimese tumedamat poolt ning samal ajal suunab mõtisklema ümbritseva universumi ja selles toimivate füüsikareeglite üle.
Olles põnevuskirjandusest ja -teatrist aastatega läbi imbunud, on üha keerulisem leida igast järgmisest loetud romaanist või vaadatud lavastusest seda miskit, mis jääb veel pikemaks ajaks mõtetesse ringlema või tekitab soovi kas raamatut uuesti lugeda või siis veel kord teatritee ette võtta. Seda suurem on heameel, et sellist vau-efekti pakkus «Tumeaine» näol algupärane ja verivärske eesti dramaturgia ning väike ja verisulis TEMUFI teatrimaja, mis alles otsib oma kohta kodumaisel teatrimaastikul.