INTERVJUU ⟩ Kristjan Randalu näitab suurel autorikontserdil oma klassikanägu

Pianist ja helilooja, laia haardega džässmuusik Kristjan Randalu on omal nahal teravalt kogenud, et Eestis ei ole teatud muusika salvestamiseks vajalikke tingimusi. Foto: Madis Veltman

​Pianist Kristjan Randalu astub laupäeval, 8. märtsil Tallinnas Mustpeade majas publiku ette. Nii džässis kui klassikas kodus muusik ja helilooja näitab seekord rohkem oma klassikalist poolt. «Kompaktne kokkuvõte minu klassikalisest loomingust,» nagu ta ise ütleb.

Randaluga koos musitseerivad sel õhtul tema õde, peamiselt Saksamaal tegutsev hinnatud vioolamängija Liisa Randalu, tippkollektiivid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Tõnu Kaljuste.

Varem oleme intervjuudes rääkinud teie n-ö liikumises olemisest ja elamisest maailma eri paigus ning sellegi usutluse ajal olete hoopis Karlsruhes. Kus teie kodu praegu asub?

Peamiselt ikkagi Tallinnas, aga ka Viljandi külje all. Seoses pereeluga ja laste koolis käimisega on just Tallinn oluline. Mul on kaks last – 12-aastane Uku ja 10-aastane Ada – ja mõlemad mängivad ka klaverit, küll erineva intensiivsusega.

Nii et karistuseks enda lapsepõlve eest panite ka oma lapsed klaverit mängima?

(Naerab.) Ma arvan, et klaver on lihtsalt selline pill – sellised on paljud pillid –, et peab väga noorelt alustama, kui tahta hiljem kasvõi seda valikuvõimalust, et saaks midagi tõsisemat sel alal teha. Nii et lihtsalt võimalus või eeldus, kindlasti mitte mingi sundus.

Kas osa muusikute puhul on see kui ettemääratus, et kui oled muusiku perre sündinud, ei jäägi muud üle, kui sama rada minna?

Ma arvan, et valik on ikka, aga ilmselt keskkond mõjutab väga ja mingil määral kindlasti ka vanemate eeskuju.