LUULE ⟩ Vanameistri teos, mis lummab

Jüri Talvet kohtus lugejatega Pärnu Koidula muuseumis tänavu jaanuaris. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Kümnete luulekogude seas, mis läinud aastal siinkirjutaja vaatevälja ulatusid, tõuseb erilisele kohale – kas peaks ütlema: vanameister? – Jüri Talveti «See maa peal saladuseks jääma pidi».

Ühelt poolt teeb selle kogu eriliseks truuks jäämine luulemina väljakujunenud käekirjale, mida võime vabalt nimetada talvetlikuks: intertekstuaalne kujundiloome (loetagu kasvõi avaluuletust «Nada» (hisp k «eimiski», «olematus»); intiimsus ja eleegilisus käsikäes; inimvaimu suuruse vastandumine olemasolu haprusele ja kaduvikuteadvusele; juhanliivilik siiras lihtsus, põimitud assotsiatsioonide ornamentikaga; juhuslike, argieluliste märkamiste või kohtumiste päädimine eideetilises pildis. Talveti luulest kirjutanud Lauri Pilteri sõnul toimub siin hetke tarretumine kunstiks. Näitetekstid jäägu siin lugeja avastada.

Teiselt poolt avaneb üsnagi selgelt Talveti luule kolm kontsentrit.

Enne nende loetelu olgu aga luulekogu pärlina tsiteeritud ühte (uus)isamaalist luuletust, mida võib võtta mõttelise käesirutusena nii Kristian Jaak Petersoni kui ka Juhan Liivini. Just Talvet on Liivi tõstnud oma uurimuste ja tõlgetega maailmakirjanduse suurkujude hulka. Aastakümneid Tartu Ülikoolis maailmakirjanduse kursuse lugejana, maailmakirjanduse kolme