/nginx/o/2025/03/07/16701556t1h63da.png)
Kõige pimedamal okupatsiooniajal on rahva elujõudu ja lootust aidanud hoida laulu- ja tantsupidu. Rahvatantsu edasiarendamisel ja mõtestamisel on erilisi teeneid tantsumemm Helju Mikkelil.
Tänavu 13. märtsil tähistab Eesti rahvatantsukogukond ühe olulisima rahvatantsujuhi Helju Mikkeli 100. sünniaastapäeva. Mikkeli aktiivne tegevus- ja loomeperiood jäi 1950.–1970. aastatesse, kuid tema loodud atraktiivsed ja eriilmelised rahvatantsuseaded on ka tänapäeval aktiivses kasutuses ja kaunistavad sageli kontserte. Ta oli väga paljude rahvatantsuõpetajate õpetajate õpetaja.
Helju Mikkel (13.03.1925–05.10.2017) puutus tantsuga kokku juba lapsena Nõos koolis käies ning teismelisena Nõo rahvamaja rahvatantsuringis osaledes. Sellise vähese kogemusega julges ta aastatel 1942–46 Tartus õpetajate seminaris õppides asuda juhendama sealset rahvatantsurühma. Õpetajate instituudiks ümber nimetatud õppeasutuse tantsurühma juhendamist jätkas Mikkel pärast kooli lõpetamist veel seitse aastat, omandades sõjajärgsetel rasketel aastatel teadmisi lisaks Tallinnas toimunud vabariiklikel rahvatantsuõpetajate kursustel, kus kõige väljapaistvam lektor oli legendaarne Ullo Toomi. Helju Mikkel on meenutanud, et kui Ullo Toomi, ise viisi vilistades ja tumedat ülikonda kandes, õpetas kursustel oma «Kosjatantsu» voorsammu, meenutasid Toomi painutused ja keha asend talle kuldnokka kevadel põlluvaos käimas.
Eesti keele tudengist saab tantsujuht
Pärast sõda oli rahvatantsuga alustatud ka Tartu Ülikoolis, kus metsandusteaduskonna üliõpilane ja võistlustasemel jooksmisega tegelenud Ilmar Reidla (1915–2004) kogus 1945. aasta sügisel teaduskondade rahvatantsijad ühte rühma. Selles rühmas osales lühikest aega tantsijana ja käis 1947. aasta üldtantsupeol Tallinnas ka Helju Mikkel, sest õppis 1946–1948 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuigi ülikool jäi tal pooleli. Ilmar Reidlale kuulub ka tänase Eesti Maaülikooli rahvatantsuansambli Tarbatu asutamise au – see toimus 1951. aastal, kui põllumajanduslikud erialad eraldati Tartu Ülikoolist iseseisvaks Eesti Põllumajanduse Akadeemiaks.
/nginx/o/2025/03/07/16701549t1h0183.jpg)
Ilma tantsualase ettevalmistuseta Reidlalt võttis rühma juhendamise 1949. aasta algusest üle sügisel ülikoolis kehakultuuriõpinguid alustanud ning iluvõimlemisega tegelenud Esther Prinits (1929–2022). Kui Prinits 1953. aastal lapseootele jäi, kutsus ta enda asemel ülikooli rühma juhendajaks Helju Mikkeli.
Helju Mikkeli käe all kasvas tavalisest rahvatantsurühmast kõigest kahe aastaga välja silmapaistev terviklikke rahvatantsu- ja rahvamuusikakontserte andev särav kollektiiv, mis 1955. aasta algul sai nimeks Tartu Riikliku Ülikooli Rahvakunstiansambel. Mikkel saavutas ansambliga selle kunstilise juhina üle-eestilise tuntuse: esineti igal pool Eestis, korduvalt ka tähtsatel üritustel Moskvas ja mujal NSV Liidus, sõideti esimese Nõukogude Eesti rahvatantsukollektiivina kontserte andma lääneriiki (Soome 1962), esineti televisioonis, osaleti Tallinnfilmi kunstilistes filmides («Elavad mustrid» 1970, «Kalendrilaulud» 1973).
/nginx/o/2025/03/07/16701550t1hea5c.jpg)
Rahvakunstiansambli juures tegutsesid rahvapilliorkester ja laulurühm, mida juhtisid Elmar Luhats ja Maie Eljas. Kasvas tantsurühmade ja tantsijate arv. Rahvakunstiansambli esinemiskavad olid täiesti rahvuslikud, kuid siiski mitte Nõukogude riigi vastased: kontserdi algul süüdati küünlad ning Mikkel esitas oma looduslähedasi luuletusi. Rahvamängud, -laulud ja -tantsud moodustasid temaatilise terviku, näiteks kosjade, pulmade vms teemadel.
Algul juhendas Mikkel tantsutreeninguid algusest lõpuni ise, klaverisaatja abil. Hiljem lisandusid treeneriteks tantsijate seast välja kasvanud ning hiljem tuntud tantsujuhtideks saanud Kristjan Torop, Milvi Link, Henn Tiivel ja Heiki Unt ning Mikkeli poeg, arstitudeng Mehis Mikkel.
/nginx/o/2025/03/07/16701551t1hc116.jpg)
Üks õnnetu juhtum mõjutas Helju Mikkeli erialast tegevust ja edasist elu märkimisväärselt. Nimelt viskasid tantsijad 1960ndate lõpus ühe kontserdi järel Saaremaal Mikkelit õhku, aga ei püüdnud korralikult kinni ning ta kukkus väga õnnetult, vigastades selga. Edaspidi kannatas ta sageli valude käes, jättis treeningute füüsilise läbiviimise järjest rohkem treenerite hooleks ning läks tekkinud terviseprobleemide tõttu pensionile juba enne 55-aastaseks saamist, andes 1978. aastal rahvakunstiansambli kunstilise juhtimise üle Henn Tiivelile.
Julge pealehakkamine annab tulemuse
Mikkeli ajal alguse saanud traditsioonid kestavad elujõulises 12 tantsurühma, viie treeneri ning üle 200 tantsijaga Aveli Asberi juhitud TÜ rahvakunstiansamblis praegugi. Ansamblil on oma sõprusringis lauldav laul («Jää Lindana julgeks ja kangeks kui Kalev...»), rongkäikudes kasutatav aatemõõk ja lipp. Jõulupidu nimetatakse seniajani haljaoksaõhtuks ning ülikooli lõpetavad tantsijad pälvivad kevadisel karikakrapäeval ansambli tänumärgi.
/nginx/o/2025/03/07/16701553t1h2572.jpg)
Noore tantsujuhina asus Helju Mikkel entusiastlikult uusi tantsuseadeid looma, kuid esimene katsetus ebaõnnestus. Ta esitas 1940ndate lõpus toimunud tööteemaliste uute tantsude konkursile tantsu «Punavoor», kus lihtsate hüpak-, jooksu- ja kõnnisammudega olid ühendatud maatöid imiteerivad liigutused, nagu kündmine, külvamine, niitmine ja riisumine. Mikkeli meenutuste järgi tõi žürii selle tantsu välja konkursil osalenutest kõige halvema näitena, kuidas tantsuseadet teha ei tohiks.
Mikkel ei andnud alla, vaid pöördus õpetuse saamiseks Vanemuise ballettmeistri Ida Urbeli poole. Urbel selgitas tantsuseade tegemiseks muusika valimist, süžee loomist ja tantsuliste liigutuste iseloomu, samuti tantsu ülesehitust. Mikkel mõistis, et ka töö teemal saab teha tantse, mis ei ole ainult matkimine, vaid kus sisu antakse edasi tantsuliste liikumistega. Järgmise uute tantsude konkursi 1949. aastal Helju Mikkel juba võitis oma segarühmatantsuga «Lina», mis sai ainest lina töötlemise toimingutest, mida Mikkel maalapsena palju lähedalt näinud oli.
1950ndate alguse Mikkeli tööteemaliste tantsude loomise perioodist on üks tuntumaid «Vöökudujad», mida sai hästi kasutada väljakutel massilavastuste tegemisel. Kui Mikkelist 1953. aastal ülikooli rahvakunstiansambli juht sai, oli ta parasjagu ka tantsuloojana jõudnud kõrgvormi ning heal tasemel ja pidevalt kaasa mõtlevate tantsijatega koostöös hakkas valmima ridamisi eesti rahvatantsude kullafondi kuuluvaid tantse nii nais- kui segarühmale, ikka enam-vähem üks suurepärane tants aastas: «Kiigemäng», «Näärisokk», «Viru värav», «Sõlesepad», «Kärbis», «Kullaketrajad», «Vanaisa polka», «Otsapandjatse», «Sind ei võta, sind ei jäta» jt.
/nginx/o/2025/03/07/16701555t1h9ade.jpg)
Helju Mikkeli tantsulooming arenes ja muutus järjest keerulisemaks. 1960ndatel tegi ta mitu tants-kantaati, mis on mõeldud eelkõige suurel tantsupeostaadionil esitamiseks. 1963. aasta tantsupeol esitati Villem Kapi muusikale loodud «Voogavad põllud» ning sellele järgnes 1970. aasta tantsupeoks, kus Mikkel oli üldjuht, Veljo Tormise muusikaga «Päike, maa ja meri». Viimane oli keeruline tants ning väljakutäis tantsijaid seda mitmesugustel põhjustel lõpuni selgeks ei saanudki. Olukord lahendati nii, et üldjuhi assistendid Kai Leete ja Henn Tiivel olid Kalevi staadioni tribüüni katusel ning näitasid sealt liigutusi ette.
Mikkeli loomeperioodi lõpuosa olulisimad tantsud olid eraldi meestele ja naistele. Naisrühmale valmisid 1970ndatel särtsakas näitlejameisterlikkust nõudev «Kaksteist kapukat» ja koos lastega esitatav südamlik «Emakene, memmekene». Meeste koosseisudele lõi ta «Kevvai naksi pääle», juba pensionipõlves loodusvaatlustel põhineva «Tedremängu» 1981. aasta tantsupeoks ja «Pikseloitsu» ekstrakeerulise rütmiga Lepo Sumera muusikale 1985. aasta tantsupeoks.
Helju Mikkel oli koos koorijuht Richard Ritsinguga üks üliõpilaste laulu- ja tantsupeo Gaudeamus ellukutsujatest. Ta oli Tartus Toomeorus 1956. aastal toimunud esimese Gaudeamuse rahvakunstiõhtu kunstiline juht, seejärel 1967., 1971. ja 1974. aasta peo Eesti tantsurühmade üldjuht ning hiljem mitmel korral peo aujuht.
/nginx/o/2025/03/07/16701554t1h94c5.jpg)
Helju Mikkeli kodus Haldja talus Nõo lähedal süüdati 1994., 1999. ja 2004. aasta tantsupidude tuli. Ülikooliaegsetest tantsijatest sirgunud mitme põlvkonna tantsujuhtide eestvedamisel külastasid rahvatantsijad Mikkelit viimastel aastakümnetel Haldja talus väga sageli, sinna on istutanud nimelisi puid nii tantsurühmad kui ka abiellunud tantsupaarid. Tantsupidude tulealtari lõkkekoha juures olevale suurele maakivile on raiutud Helju Mikkelile Anna Raudkatsi pärandatud sõrmusest tehtud ehtest talismani kujutis. Talisman ise kuulub teatri- ja muusikamuuseumi kollektsiooni ning on eksponeeritud muuseumi uues püsiekspositsioonis.
Muide, ega rahvatantsijate seas Helju Mikkelit tema õige nimega kutsutudki. Juba tema esimese rühma tantsijad õpetajate seminaris hakkasid teda kutsuma lihtsalt Memmeks. Ja Memmeks või siis veidi ametlikumalt tantsumemmeks jäi ta alati.
«Vanaisa polka»
/nginx/o/2025/03/07/16701542t1h160a.jpg)
Tants «Vanaisa polka» valmis 1962/63. a hooajal ning TRÜ Rahvakunstiansambel esitas seda esimest korda avalikult 12. mail 1963 Tartu linna kunstilise isetegevuse ülevaatusel. Tantsu lustaka muusika on rahvamuusika ainetel seadnud ja ka sõnad kirjutanud Kaarel Tuberik. Ülikooli ansambli tantsijad on meenutanud, et kõigepealt oligi Mikkel leidnud muusika ja hakanud sellele tantsu tegema, lastes treeningutel osalevatel üliõpilastel improviseerida ja kasutades nende poolt välitöödel kogutud rahvalikke samme.
Helju Mikkel on selgitanud, et «Vanaisa polka» idee on, et vanaisa vaatab ajas tagasi oma noorusele: milline ta oli, kui ta oma tüdrukut valis. Nooruslikud tantsijad ehitavad külgsammuga kiviaeda ja vaatavad üle aia üksteisele otsa, kõnnivad randmevõttes ja poiss uurib, kas see tüdruk sobib talle. Vanasti olid taludes esivanemate pildid seintel ning tantsus teevad tantsijad oma kätest ovaalse pildiraami ja vaatavad sealt läbi, kas nende pildid sobiksid ka kõrvuti, kui nad jõuavad kunagi vanaisa eani. Tantsus lüüakse edevalt kokku küünarnukke ja lõpuosas tõstavad mehed tempoka polka ajal jalga kõrgele.
On juhtunud, et «Vanaisa polkat» tantsitakse pealkirjast tulenevalt vanainimeselikult, kuid see on autori sõnul täitsa vale. Kiire tempoga ja ainult poolteist minutit kestvat tantsu tuleb esitada võimalikult nooruslikult. Samuti on Mikkel tauninud liiga brutaalselt küünarnukkide ja puusade kokku löömist.
«Näärisokk»
/nginx/o/2025/03/07/16701541t1h2d69.jpg)
Tantsu «Näärisokk» loomise jaoks palus Helju Mikkel luba Gustav Ernesaksalt, et kasutada tema «Näärisoku» muusikat. Tants on valminud 1955/56. a hooajal ning teadaolev esimene avalik esitus oli TRÜ Rahvakunstiansambli kontserdil ülikooli aulas 11. märtsil 1956. Juba esmaettekandega samal aastal, detsembris 1956, esinesid TRÜ Rahvakunstiansambli tantsijad «Näärisokuga» Ernesaksa dirigeeritud Riikliku Akadeemilise Meeskoori laulu saatel ülitähtsal esinemisel Moskvas Eesti kunsti ja kirjanduse päevadel.
Tantsu jaoks leidis Mikkel huvitavat algmaterjali kirjandusmuuseumist: kuidas vanal ajal näärisokku jooksmas käidi, missugused olid sokkude kasukad ja sarved, kuhu otsa vorste või õunu pidi riputatama. «Näärisoku» loomise ajal oli ülikooli rahvakunstiansamblis aktiivne tantsija Rein Sikk seenior, kes oli tantsutunnis ringi kepselnud ja kelle loomupärase liikumise järgi Helju Mikkel tantsu füüsiliselt rasked liikumised paika panigi. Tantsus soleerivad läbivalt kaks pusklevat näärisokku, keda karakteerselt esitavad õlgedest sokusarvi kandvad suurem ja väiksem mees. Suurema osa tantsivad ainult mehed, naised liituvad alles viimaseks kolmandikuks.
«Tedremäng»
/nginx/o/2025/03/07/16701543t1hd4e4.jpg)
Meeste tantsu «Tedremäng» loomise mõte oli Helju Mikkelil vähemalt juba 1964. aastal, mil ta sellest raadiosaates rääkis. Aga valmis tantsuni jõudis ta alles 1978. aasta suvel ning see kuulus 1981. aasta üldtantsupeo kavasse.
«Tedremängu» allikaks on looduses varakevadel toimuv isaste lindude mäng. Helju Mikkeli lapsepõlves oli isa teda tetrede kudrutamist kuulama õpetanud. Tantsu loomise jaoks vajalike vaatluste tegemiseks läks Mikkel ühel aprilliööl koos Järvseljal metsamehena töötanud ülikooli rahvakunstiansambli esimese kunstilise juhi Ilmar Reidlaga sügavale metsa, kust sai päikesetõusul lagendiku servas olnud onnist lummavat ehtsat tetrede mängu jälgida.
Muusika autor on Anti Marguste, kes Helju Mikkeliga koos mitu päeva järjest töötades tema näpunäidete kohaselt õige muusika lõi. «Tedremängu» esitavad mehed valgetes ja mustades kuubedes. Tantsu lõpuks tuleb võitnud tedrekuke juurde üks naistantsija ehk tedrekana.
«Sõlesepad»
/nginx/o/2025/03/07/16701544t1hb9e1.jpg)
Tants «Sõlesepad» valmis 1958. aasta sügisel ning oli kavas ka 1960. aasta üldtantsupeol. Muusika autor on Ivar Voites ning sõnad tegi Helju Mikkel koos oma rühma tantsija ja hilisema Saaremaa tantsuõpetaja Helgi Allikuga. Helgi Allik pani Sõleseppade nime Kuressaare koolis oma rahvatantsurühmale ning sama nime kannab ka Karksi-Nuia tantsurühm.
Tantsu pealkiri väljendab väga täpselt tantsu süžeed: tantsu jooksul valmib erinevate liikumiste kaudu väljendatud meistritöö abil noormehelt neiule kingituseks ilus ümmargune sõlg, mida väljendab ettepoole kummardunud tantsijatest topeltsõõr.
«Otsapandjatse»
/nginx/o/2025/03/07/16701545t1hb335.jpg)
Setuaineline pulmatants «Otsapandjatse» valmis Helju Mikkelil 1964. aasta lõpuks ning oli kavas juba 1965. aasta üldtantsupeol. Rahvamuusika seadis tantsule ülikooli rahvakunstiansambli orkestri juht ja Vanemuises ooperilauljana töötanud Elmar Luhats.
Sõna otsapandjatse tähendab setu keeles otsade kokkupanemist, millega sümboolselt mõeldakse armastuse lõimede kokkusõlmimist pulmades. Tantsu hoogne liikumine kujutab pulmaliste sõitu, ettekujutust uhketest hobukaarikutest võimendavad veel muusikas kasutatud kuljused ja meeste hüüded ning meeste käes olevad lühikesed piitsad. Tantsu esitatakse setu rahvarõivastes.
Sageli esitatakse vahetult enne «Otsapandjatset» samuti Mikkeli seatud naiste tantsu «Linamäng». Mõlemas tantsus on naistel palju kummardusi, mis viitab traditsioonile, et setu noorikud peavad pulmas kõigile külalistele ohtralt kummardusi tegema, nii et pärast on mitu kuud selg valus.
«Kaksteist kapukat»
/nginx/o/2025/03/07/16701546t1hac25.jpg)
Naisrühma tantsu «Kaksteist kapukat» esimene avalik esitus oli Tartus 15. märtsil 1974. Tantsu muusika on rahvamuusika ainetel seadnud Ludvig Ehala. Kapukas tähendab murdekeeles varrastel kootud villast sokki.
«Kahtteist kapukat» esitav naisrühm jaguneb tantsus kaheks vastanduvaks seltskonnaks, kes pidevalt näputööd tehes omavahel midagi seletavad, kõige kohta arvamust avaldavad ja oma arvamust peale suruvad. Tants võimaldab tuua lavale väga värvikaid karaktereid ja esitada eesti rahvatantsu tõsise näoga, aga tõeliselt humoorikalt. Tantsijatel on käes vardad koos pooliku kudumistööga ja kott lõngakeradega.
«Kullaketrajad»
/nginx/o/2025/03/07/16701547t1ha4e9.jpg)
Naisrühma tants «Kullaketrajad» valmis 1960. aastal. Muusika on pärit Eugen Kapi balletist «Kalevipoeg».
«Kullaketrajad» on üks kõige klassikalisemaks naisrühmade rahvatantsuks kujunenud tants, mis on korduvalt tantsupidudel kavas olnud, viimati 2019. aastal. Tantsu südameks on elegantsed, aga lihtsad lõnga kerimise ja ketramise liigutused. Helju Mikkel ütleb selle tantsu kohta oma raamatus «Vahetussamm», et tantsija ise on kedrus, ketraja ja lõng, millest tehtud käpikud on sama soojad kui südasuvine päikesepaiste.
Mikkeli tantsust inspireerituna võttis Kullaketrajate nime endale 1952. aastal Nelli Uustalu asutatud ainult naisrühmadest koosnev rahvatantsuansambel.
Rahvatantsija usutunnistus
Helju Mikkel
Olen iva Su algusest, Eestimaa,
olen kild Su paesest pinnast
ja suutäis Su leivakäärust,
olen tõru Su hiietammest
ja sulg Su pääsutiivast,
hell ebe Su rukkilillest
ja Su aadete narmasjuur, Eestimaa.
Olen kummelimuru Su õuel
ja pihlakobar Su väravapuul,
nestepiisk Su kurekella kambris
ja tahiniit Su Koidu-Hämariku lambis.
Olen pisar Su nutus
ja rõõm Sinu naerus,
kõla Su keeles ja õnnistuspalve
ja usk Su lootustes, Eestimaa.
Olen kestmise läkitus Sinust ja Sulle,
tulen ja tantsin Sinust ja Sulle, Eestimaa.
Olen iva Su algusest, Eestimaa.
Esitatud esmakordselt Helju Mikkeli poolt 1994. a tantsupeo kulminatsioonihetkel enne «Tuljakut».