ARVUSTUS ⟩ Kas elu ongi ainult söömine, sigimine ja see kolmas? «Krum» vastab!

Linnateatri «Krum» on kindlasti lavastus julgele teatrivaatajale, kes ei lase end heidutada sõna «tagumik» rõhutatud kasutamisest nii visuaalselt kui ka verbaalselt. Foto: Siim Vahur

Tallinna Linnateatri uuslavastus, Hanoh Levini «Krum» vaatab pea kolme tunni jooksul sisse õnnetute inimeste tühjust ja väikekodanlikku rahulolematust täis maailma, mis peaasjalikult tiirleb kolme S-i ümber: söömine, sigimine ja see kolmas, mida ajaleheveergudel pole viisakas mainida.

Nende rõõmutus elus on värvid sisuliselt olematud ning iga järgnev trepiaste viib sammukese allapoole, lõpliku allaandmise suunas.

Loo käivitajaks on punaste sokkidega Krumi (Kristo Viiding) saabumine tagasi koju: «Ma ei löönud välismaal läbi, ema. Rikkaks ei saanud ja õnne ei leidnud. Meelt ei lahutanud, midagi ei saavutanud, kellegagi ei abiellunud ja ei kihlunud, kedagi ei kohanud. Midagi ma ei ostnud ja midagi ei toonud.» Tema ainus soov on, et ta rahule jäetaks, vähemasti ema poolt.

Kui esialgu mõjub Krum teiste kõrval triksterina, seda ilmselt ennekõike Viidingu hoogsa liikumise ja tempoka kõnemaneeri tõttu, siis mida aeg edasi, seda rohkem selgub, et nii see ei ole.