ARVUSTUS ⟩ Tuleb edasi nuputada ja mitte usku kaotada

Suur osa lavastuse tegevusest toimub eri riikide diplomaatilistes kabinettides ja operatiivkeskustes. Foto: Heikki Leis

Kas väikeriik saab eksootilises maailmanurgas oma kodanike elu päästmisega hakkama? Sellele küsimusele annab Draamateatri lavastus 2011. aastal Liibanonis pantvangistatud Eesti jalgrattamatkajatest või õigemini nende päästmist organiseerinud ametnikest optimistliku ja reipa jah-vastuse.

Sellist jaatust on täna väga vaja, Venemaa peab Euroopa vastu hübriidsõda ja selle käigus on võimalikud veel igasugu veidrad eskalatsioonid.

Lähis-Idaga seotud või ka üldse tänapäevaseid julgeolekukriise näeb lääne teatri lavadel üldiselt harva, kuigi Iraagi sõja teemal toodi Ühendriikides 2016. aastal välja suisa ooper («Fallujah») ning 9/11 järelsündmustest Broadwayl 2015. aastal muusikal («Come From Away»). Mõlemal lavastusel oli üle kümneaastane vahe tegelike sündmustega. Ukraina praeguse teatripildi põhjal võib öelda, et iseenesest ei ole tingimata vaja hoida suurt ajalist distantsi, et traumadest rääkida. Sealsetel lavadel võetakse kõnelda ka käimasolevast sõjast ja sellega kaasnevast, sageli metafoorselt, aga siiski on teater osutunud ka väga rasketest teemadeks kõnelemiseks märksa sobivamaks kohaks kui seda ehk varem eeldatigi.

«Ükskord Liibanonis» metafoore ei kasuta, see on dokumentalistlike sugemetega (aga siiski fiktsionaalne) põnevik. Seni ainus avalik mikrotrauma on lavastusega seoses tabanud välisminister Urmas Paeti, kes arvas, et lugu on lavastatud kapo vaatepunktist lähtudes ja ehk seepärast on välisministrit (Markus Luik) näidatud tema hinnangul veidi totakamana kui peaks.