Kartulit süües tunned vaesuse maitset. On see tõesti nii?

Kartulid Foto: Shutterstock

KUNST JA POPP

Eelmisel korral rääkisime banaanist, seekord kartulist. Võiks loole ju ka panna pealkirja «teeme kartuli jälle suureks», aga paraku ühest teisest inimesest rääkiva teksti juba pealkirjastasin nii ja eks Trumpist ole ka juba väsimus.

Kartulit ilmselt glamuuriga kõigepealt ei seosta. Mu sõbranna meenutas, kuidas tema vanaema armastas ikka öelda: «Kardulas on sea toit.» Vanaema oli töötanud mõisas. Tuntud Eesti filmirežissöör arvas kord, et kartulit süües tunned vaesuse maitset. Ei lähe meelest Ungari filmirežissööri Bela Tarri viimane, suure vaesusesisaldusega film «Torino hobune»(2011), kus lakkamatult uluva tuulega tühermaal elavad naine ja mees ainsa toiduna iga päev tulikuuma kartulit söövad. Kartul on küll suur, aga see ei vähenda muljet ülikasinast elust.

Hollandi tehnokunstniku Jeroen van der Mosti tehisintellekti abil ehitatud keskkonnas «Vegetable Vendetta» (2024) saabub kartul meie juurde nagu mõni kurjakuulutav kosmiline objekt – ikka selleks, et jääda. Ja mitte ainult jääda, vaid võib-olla ka kätte maksta. Kätte maksta selle eest, mis talle tehtud on. Mis talle siis tehtud on? Eks ikka marginaliseeritud. Äkki on praegusel ajal võimalik sellest välja lugeda äärmuskonservatiivsete jõudude vägeva vendetta allegooriat?