KULTUURIS KUUM ⟩ Jalmar Vabarna: Sepo Seeman võiks sama hästi seto olla

Muusik Jalmar Vabarna 27. veebruaril Tartu toomkiriku varemetes. Aprilli keskpaigani saab siin minna veerandtunniks üksi suitsusauna, mis toodi kohale Maret Tamme ja Joosep Susi heli-, valgus- ja ruumiinstallatsiooniks. Teos loob dialoogi argise ja püha ning olnu ja oleva vahel. Foto: Sille Annuk

Keravälk Jalmar Vabarna mängib korraga ja kordamööda mitmes bändis ning korraldab Setomaal neljandat aastat Treski festivali. Äsja on saanud avalikuks Trad.Attack!-i otsus kümneaastase tegutsemise järel loomingulisele pausile minna. Suvel on viimane võimalus neid laval näha.

Sõjakõuest ja majanduslangusest saadetud ajad pole kultuurile kerged. Kui vabariigi aastapäeva aegu maha istume, näen Vabarnat esimest korda veidi väsinuna, kuid siiski rõõmsameelsena. Kuna tunneme teineteist juba pikemat aega, sinatame.

Rahvuslikkusele kipuvad kõige rohkem rõhuma konservatiivsemad jõud. Pärimus on vist kõige rahvuslikum mõeldav asi, aga see, mida sina teed, ei tundu mulle konservatiivsena. Mis eestlus sinu jaoks on?

Ma olen mõelnud rohkemgi – mida tähendab olla seto. Meil on mingid oma toimetused ja oma karisma. Eestlus tähendab minu jaoks ennekõike muusikalist emakeelt: pärimusmuusikat, regilaulu, murdeid. Selles vallas oli elu varem mitmekülgsem, palju oli kihelkondi ja keeleruume. Aja jooksul on kõik muutunud ühtlasemaks. Samas, iga selle väikese kildkonna või küla jaoks oli elu just piiratum. Pärimusmuusika on minu jaoks võimalus tagasi vaadata, kuidas Eesti eri otstes elati.