ARVAMUS ⟩ Uimastitarvitajad ja asotsiaalid imbuvad raamatukogudesse

Elu veereb moodsalt Helsingi raamatukogus Oodi. Foto: EPA/KIMMO BRANDT/SCANPIX

Eestis on palju olnud juttu sellest, et raamatukogu on kogukonnakeskus. Koht, kuhu inimesed tahavad tulla, kus neil on mugav, kus nad ei pea käima ainult selleks, et raamatut laenutada.

Oleme uhked selle üle, kui meie juures käivad inimesed kaugtööd tegemas, meie korraldatud üritustel on rohkelt osavõtjaid, meie arvamusega arvestatakse.

Oma igapäevaelus ei puutu ma kuigi palju kokku muuseumidega. Kohaliku muuseumiga küll niivõrd-kuivõrd, aga ma ei saa öelda, et oleksin sügavuti kursis nende tööga. Möödunud aasta detsembris oli mul võimalus osaleda Prahas Erasmus+ programmi õppereisil, mis oli mõeldud raamatukogude ja muuseumide töötajatele.

Seal oli vestlustes Eesti muuseumide töötajatega läbivaks teemaks, et muuseumid on kogukonnakeskused. Nende terminoloogias oli «kogukonnakeskus» midagi väga tavalist ja levinut, samal ajal kui raamatukogud alles püüavad selle sõnaga kohaneda. Mulle tundub, et paljud muuseumid on oma arengus jõudnud raamatukogudest ette: neil on strateegia inimesteni jõudmiseks, nad on muutunud tehnoloogiliselt 21. sajandi vääriliseks.