ARVUSTUS ⟩ Kui WC-pott on nurgas, siis kas see ka plahvatab?

Elo Valner (otsevaates) ja Riste Sofie Käär mõistavad olmeliste kitsaskohtade naljakat absurdi ja selle peenmehhaanikat meisterlikult. Foto: Von Krahli Trupp

Supp on oluline. Paneb seedimise käima. Seedimine aga peab käima, sellest on teadnud rääkida nii mõnigi. Isegi filosoof. Sest oi-oi kui palju tehakse ikkagi kultuuri, kus seedimine kohe üldse ei käi.

Eesti supikunsti diskursus on saanud mulle teadaolevalt vähemalt kolmanda teose võrra rikkamaks. Ees on Valeria Andersoni dokfilm «Ja supp on valmis õigel ajal» (1979), mis räägib ühe töölissöökla argipäevast ja on mu eesti filmide esikolmikus. Ka Riste album «Supipäev» (2024). No99s oli kunagi lavastus «Suur õgimine», aga ei mäleta, kas seal suppi söödi, kööki dekonstrueeriti küll.

Nullindate alguses käis supiköögi projektiga Eestis endine ansambli KLF mees Bill Drummond (aga see pole Eesti kunst). Maailmakultuuris lebab muidugi Warhol ja tema supipurk. See on küll selline sünteetiline supp, elab igavesti.

Riste Sofie Käär (tema on ka selle «Supipäeva» plaadi autor) ja Elo Valner esindavad pigem elu ja kultuuri naturaalset külge. Nende taust on punk ja seda näidendit on varem ette kantud aadressil Ülase 12, kus tegutseb pungiklubi. Nad on DIY, do it yourself. Nad on osa Eesti pungi uusimast lainest.