ARVUSTUS ⟩ Sturgill Simpson Tallinnas: magustoit igale kantrifännile ja konjak igale rokkmuusika austajale

Sturgill Simpson (paremal) rääkis publikule, kuidas ta Laur Joametsaga (vasakul) tutvus ning milline oli olnud Joametsa reaktsioon. Nüüd peab ta Joametsa vennaks, keda ta küll kunagi ei tahtnud, kuid kes kuulub temaga kokku.​ FOTO: Dmitri Kotjuh Foto: Dmitri Kotjuh

Laupäeval Tallinnas esinenud Sturgill Simpson pakkus Eesti publikule kõike muud kui malbet kantrimuusikat. Tegemist oli tõeliselt rokkiva kontserdiga, mis ei jätnud eriliselt ruumi ei südamlikeks heietusteks ega ka üleliigseks sentimentaalsuseks, ehkki kõik, mis teeb kantrist kantri, oli seal kahtlemata olemas.

Tõsiasi on see, et Eestis käib vähe kantrimuusikuid. Võib-olla oleks isegi õigem öelda, et Eestis põhimõtteliselt ei käigi kantrimuusikuid, sest Eestis on küll agaraid kantrimuusika kuulajaid, mida tõestas ka laupäevane publik, siinkirjutaja sealhulgas, kuid Eestis ei ole püsivat ja pikka kantrikultuuri, kui võrdlemisi kesised imitatsioonid («kui ma olin noor poiss, siis mulle meeldisid hobused ja mu isa aina jõi, nüüd armastan ma lihtsalt loodust») ja mõned pilalood välja arvata.

Ilmselt on põhjus selles, et meil rahvana ei ole selleks ei meelestatust ega ka avameelsust. Me oleme kinnine rahvas, kes naljalt oma elust rääkida ei taha, kuid veel vähem tahame oma kõige isiklikumad tundmused ja kogemused luuleliselt sõnadesse panna, et seda siis kõigile muusika saatel jutustada. Sest kantri teadupärast tugineb esmalt lugudele ja alles siis muusikale, ehkki kokku annavad need komponendid täidlase ja elava muusika, mida on lihtne kuulata, kuid kohati äärmiselt vaevaline seedida.

Sügavalt isiklik

Seda, kas Sturgill Simpsoni muusika on keeruline seedida, ma öelda ei oska, sest kardan, et minu suhe tema muusikaga ei iseloomusta päris hästi teiste inimeste suhet tema muusikaga, ja nii ongi õigem. Sest samamoodi, nagu kantri on selle loojale ülimalt isiklik ja individuaalne nii teemapüstituste, lugude kui ka tunnete poolest, on igaühe suhe kantriga üpriski isiklik ja individuaalne. See muusika, kui tahes keeruline läbi elada ja seedida, tuleb nii kuulajal kui ka loojal siiski ise läbi elada nagu kõhuviirus.

Samas tuleb nii Sturgill Simpsoni kui ka Johnny Blue Skiesi muusika kohta öelda, et lisaks sügavale isiklikkusele on need lood ka tabavalt iroonilised, kohati isegi naljakad, targasti kirjutatud, kergelt küünilised, kuid neis peitub samas ka südamlikkus, mis paneb tahtma vastukaaluks endagi südant puistata. Ka tabavad need suurepäraselt kultuurilist meelestatust ja arusaamu valitsevatest oludest.

Ehkki Simpson on tuntud kantriartistina, ning seda ta ka on, ehkki mitte ainult, oli Tallinna kontsert kõike muud kui kantrikontsert. Sturgill Simpsoni kontsert Alexela kontserdimajas oli oma meelestatuselt tõeline rokk-kontsert, mis müristas ja käristas korralikult: trumm tagus, kitarrid üürgasid, soolod olid pikad ja täidlased ning muusikud olid vaoshoitult ülbed, nagu ühele õigele rokkstaarile kohane. Pikad jämmimised, omavaheline kokkumäng ja kerge konkureerimine, kes saab parajasti soolot mängida, andsid kogu kontserdile vaid juurde.

Ehkki Simpson on tuntud kantriartistina, oli Tallinna kontsert kõike muud kui kantrikontsert.​ FOTO: Dmitri Kotjuh

Dmitri Kotjuh

 

Esiotsa tundus, et Simpsonil polegi plaanis publikuga suhelda, sest bänd lubas publikul vaevu plaksutada, enne kui järgmise loo sissejuhatuse juba ette mängis ja kontserti vankumatu intensiivsusega jätkas. Ometigi, kui Simpson viimaks publikuga rääkis, esimest korda umbes tund pärast kontserdi algust, oli ta vahetu ja jutukas, heitis nalja ja kiitis publikut nende reaktsioonide eest, tänas neid aktiivselt reageerimast.

Ka rääkis Simpson publikule loo sellest, kuidas ta Laur Joametsaga tutvus ning milline oli olnud Joametsa reaktsioon. Kuidas ta praegu peab Joametsa vennaks, «keda ta kunagi ei tahtnud, kuid kes nüüd kuulub temaga kokku».

Lisaks kitarrile mängis Laur Joamets Alexela kontserdimaja laval ka instrumenti nimega pedal steel guitar, mis lisab muusikale täiesti isemoodi nüansid. FOTO: Dmitri Kotjuh

Dmitri Kotjuh

Vint peale keeratud