«Minu kallimate» režissöör: olen polüamooriat katsetanud, aga juhe läks kokku

«Minu kallimate» üks tegelasi Riita (pildil) sõlmib oma mehega põhjaliku lepingu, kus pannakse paika, millistel tingimustel võib teise partneriga olla. Foto: Filmikaader

Kunagi on tõdetud, et iga eduka mehe taga on naine, ja iga läbikukkunud mehe taga on kaks naist. Kas selline vanamoodne väide üldse paika peab, ja kas tublidel Eesti naistel ja meestel võib jaguda elus ruumi rohkem kui ühele partnerile, tõttas filmitegija Eva Kübar kuus aastat tagasi uurima.

Tema avastusretkest sündis südamevalust ja seksuaalsest eneseavastamisest pakatav dokumentaalfilm «Minu kallimad», millega Kübar on järsku eestlaste kollektiivsesse teadvusse toonud mõiste «polüamooria». See sõna on tavaliselt käibel tantralaagrites ja uusvaimsuse liikumistes – sellistes kohtades, kus Kübara teekond aastaid tagasi algas. Ja loomulikult on asjasse segatud Andres Maimik, kellest kujunes «Minu kallimate» produtsent.

«Selle teema juurde tõi ikka teatav isiklik kokkupuude,» tõdeb Kübar. «Olin ringlemas tantra, vabastava tantsu, meditatsiooni ja uusvaimsuse ringkondades. Sõber Andres Maimik ütles juba siis, et tahaks sinna kaameraga filmima tulla, et prooviks kuidagi sisse saada, sest need on värvikad karakterid ja seal toimuvad värvikad asjad. Algul ma olin vastu ja ütlesin, et ei, seal on hinge avamise ringid. Aga siis tõstis ka minus pead dokumentalist, mida rohkem ma seal käisin. Polüamooria – armastus, kus on rohkem partnereid kui üks, olgu nad intiimpartnerid või romantilised partnerid – hakkas mulle mõttena meeldima.»