/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/18/16719158t1had8f.jpg)
Kunagi on tõdetud, et iga eduka mehe taga on naine, ja iga läbikukkunud mehe taga on kaks naist. Kas selline vanamoodne väide üldse paika peab, ja kas tublidel Eesti naistel ja meestel võib jaguda elus ruumi rohkem kui ühele partnerile, tõttas filmitegija Eva Kübar kuus aastat tagasi uurima.
Tema avastusretkest sündis südamevalust ja seksuaalsest eneseavastamisest pakatav dokumentaalfilm «Minu kallimad», millega Kübar on järsku eestlaste kollektiivsesse teadvusse toonud mõiste «polüamooria». See sõna on tavaliselt käibel tantralaagrites ja uusvaimsuse liikumistes – sellistes kohtades, kus Kübara teekond aastaid tagasi algas. Ja loomulikult on asjasse segatud Andres Maimik, kellest kujunes «Minu kallimate» produtsent.
Eva Kübar (1981)
- Eesti režissöör
- «Suled või glamuur» (2023)
- «Hilda Ha. Võrgust väljas» (2024)
- «Minu kallimad» (2025)
«Selle teema juurde tõi ikka teatav isiklik kokkupuude,» tõdeb Kübar. «Olin ringlemas tantra, vabastava tantsu, meditatsiooni ja uusvaimsuse ringkondades. Sõber Andres Maimik ütles juba siis, et tahaks sinna kaameraga filmima tulla, et prooviks kuidagi sisse saada, sest need on värvikad karakterid ja seal toimuvad värvikad asjad. Algul ma olin vastu ja ütlesin, et ei, seal on hinge avamise ringid. Aga siis tõstis ka minus pead dokumentalist, mida rohkem ma seal käisin. Polüamooria – armastus, kus on rohkem partnereid kui üks, olgu nad intiimpartnerid või romantilised partnerid – hakkas mulle mõttena meeldima.»
New age’i poole kalduvad kõik Kübara filmi tegelaskujud, sealhulgas avatud abielus olev loodusmeelne baltisakslane Kay ning eestlased Riita ja Taavi, kes kinnitavad oma polüamooriat pika kirjaliku lepinguga («Saate kokku leppida, kas tohite oma abieluvoodis nendega magada, kas pärast pestakse linad ära või ei pesta,» selgitab filmis nõustaja, kelle vaibal leping hariliku pliiatsiga üles kirjutatakse).
/nginx/o/2025/03/17/16719035t1h26d8.jpg)
Ent Kübar rõhutab, et polüamooria on Eestis arenenud sellest ringkonnast väljapoole – seda harrastavad ka inimesed, kes hingehädade korral põikpäiselt ühegi šamaani juurde pöörduma ei hakka. «Polüamooria ei ole ainult uusspiritualistide pärusmaa, seda harrastavad ka finantsinimesed, bioloogid, kes iganes. Kuidagi on minu filmi sattunud inimesed, kes kalduvad sinna ühte valdkonda, aga samas töötavad nemadki tavalistel ametikohtadel. Filmis on meil insener, samuti massöör ja koguni elektrik. Elukutsed on ikkagi needsamad, mis teistel inimestel.»
Kuni kõik toimis, oodati külla
Kui kommunismi kohta öeldakse, et teoorias kõlab see suurepäraselt, aga praktikas ei tööta, siis Kübara film näitab, et sageli kehtib see ka polüamooria kohta. Ehkki seda rännakut alustatakse armastuse jagamise eesmärgil, muutub see konfliktide ja südamevalu tekkimisel võitluseks, ja selles võitluses ellu jäämiseks napib tugevust ka pilvepiirile tõusnud inimesel.
Ehkki seda rännakut alustatakse armastuse jagamise eesmärgil, muutub see konfliktide ja südamevalu tekkimisel võitluseks.
«Kui ma kuus aastat tagasi alustasin, räägiti polüamooriast kui uuest armastuse kultuurist. Rõhutati arusaama, et kui inimene jagab armastust ainult ühele partnerile, siis võib-olla ta pole spirituaalselt väga kõrgelt arenenud. Kui polüamooria tuli hästi välja ja kõik olid õnnelikud, siis oli muidugi tore, et dokumentalistid koputasid uksele ja tahtsid kõike jäädvustada. Aga kui hakkas kehvemini minema ja tekkisid lahkuminekud, depressioonid, siis enam nii väga külla ei oodatud,» sõnab Kübar ning lisab, et mitmeaastase võtteperioodi jooksul tuli asjaosalistega teha uusi läbirääkimisi.
/nginx/o/2025/03/17/16719036t1h78a5.jpg)
Kõige mõjuvamalt annab polüamooria tagajärgi edasi lastega abielupaari Sveni ja Marianne lugu. Nende kooselu kohale kerkivad tumedad pilved, kui insener Sven peab hakkama Münchenis tööl käima ning Marianne ihkab üha enam Lõuna-Eesti looduses elava armutarga Kay seltskonda. Esialgu tuleb Sven naise soovile vastu, kuid vähehaaval hakkavad ligi tikkuma tunded, millega me kõik surelikena kimpus oleme – ebakindlus, armukadedus ja kõhklus. Kübara sõnul tegi Sven filmis osalemisega tõelise eneseületuse. «Mitmes stseenis ta rõhutab, et ta ei ole korraldusega rahul, et see teeb talle haiget. Tema väljendusviis ei ole võib-olla kõige enesekindlam, aga siiski ta teeb seda. Natuke nägi ta meis vist ka liitlasi, et kaameraseltskond on justkui tema poolel, kuigi ma tegelikult mingit poolt ei valinud ühegi inimese puhul.»
Selle vahele jäävad aga nõutult lapsed. Paraku kipub paljudel voodielu laste saamise järel kokku kuivama ja seda enam hakatakse mõtlema alternatiividele, et nauding elust ei kaoks.
«Filmis osaleva terapeudi Kristina Paškeviciusega arutasime, kuidas suhe muutub näiteks siis, kui saadakse lapsevanemateks. Olen ise ka kümme kuud vana poja ema ja vahepeal ei jätkugi partneri jaoks aega,» tõdeb Kübar empaatiliselt. «Tõstatasime Kristiinaga küsimuse, et kas on mõeldav, kui mu partner ütleks mulle, et läheb ja saab reede õhtul hoopis kellegi teisega kokku. Muidugi ei ole. Teoorias võin mõelda, et kui praegu keskendun tõesti rohkem lapsele ja partneri jaoks pole nii palju aega, siis miks ta ei võiks? Ta tuleb ju tagasi ja on pärast hea isa lapsele edasi. Aga omandiinstinkt on inimestes nii tugev, see on roomajaajuga kaasa saadud ja osa meie ellujäämiseinstinktist. Seda on raske murda, väga palju peab ennast ületama, et seda aktsepteerida, et su partner veedab kellegi teisega aega.»
Saksa lõvi Eesti metsade vahel
Kõige huviäratavam tegelaskuju filmis on saksa keelt rääkiv Kay, kelle kaudu tuleb päevakorrale hämmastav paradoks: mitmed kombekad Eesti mehed peavad aastaid endale Tinderist kaaslast otsima, aga ühel välismaalt pärit sakslasel, kes elab metsa vahel ja toitub meeleldi loodusandidest, on terve haarem võtta. Just Kayst, kes on oma naise Beatega vabaabielus, on Marianne sisse võetud ja nii võetakse sumedal suveõhtul üheskoos Kay õue peal vanni, kui Sven Münchenis inseneritööd teha rabab.
/nginx/o/2025/03/17/16719034t1hea1a.jpg)
«Kay on baltisakslane, kellel õnnestus tagasi osta oma vanaisa talukoht Lõuna-Eestis,» selgitab Kübar roheluses toimetavat hurmurit, kes võlub naisi nende emakeelt oskamatagi. «Ta tegelikult veedab Eestis neli-viis kuud aastas. Ja ta on hästi mobiilne inimene, tema partnereid leiab tervest Euroopast. Tal oli kohtumisi Lätis, siis Poolas, siis Tallinnas. Ta oli selles vallas aktiivne. Tundus, et tema jaoks suhted ongi … niisugune hobi.»
Kay eluviisi taga näib olevat selge filosoofia, ent kas see on üldse siiras või on see esoteerilise hämaga rüütatud manipulatsioon? «Ta leiab, et kõik – nauding, rõõm ja valu – tuleb elus paketina. Kui ta teeb oma naisele selgeks, et külla tuleb kolmas osapool, ja kui see haiget teeb, siis see on osa paketist,» räägib Kübar. «Ta näeb polüamooriat nagu vaimse enesearengu teed, ja kui tulevad ebameeldivad kogemused, nagu kurbus, viha või depressioon, võtab ta need vastu. Kas see on rüü või kas ta varjab sellega midagi, ma ei tea.»
Kübara film on kui portree igavlevatest ja õnnetutest heaoluühiskonna inimestest, kes eesrindlikult hakkavad traditsioonilisi norme murdma.
Kui «Minu kallimaid» laiemalt vaadata, siis on Kübara film kui portree igavlevatest ja õnnetutest heaoluühiskonna inimestest, kes eesrindlikult hakkavad traditsioonilisi norme murdma, et jõuda eneseleidmise ja terviklikkuseni, ent sellega kaasneb terve rida uusi vaimseid väljakutseid. Miks see ikkagi on nii, et me ei ole kõigi mugavuste kiuste õnnelikud?
/nginx/o/2025/03/17/16719037t1h08b6.jpg)
«See ongi nagu esimese maailma film, see on tõsi. Inimestel on palju aega, väga palju erinevaid valikuid ja ühiskond on muutunud palju individualistlikumaks,» leiab Kübar. «Võib minna Tinderisse, suhelda inimestega üle terve maailma, on olemas svingerite peod. Selles kõiges on ju kihk osaleda, sest kuidas sa elad rahulikult ühe partneriga. Tekib elust ilma jäämise tunne, tahaks ju katsetada ja proovida. Suhted on selles mõttes muutunud, et äkki ei olda enam selle ühe inimese külge klammerdunud.»
Ratsionaalselt ei saa ju eeldada, et üks partner peaks inimese kõiki vajadusi rahuldama, kuid Kübara sõnul siit algavadki polüamooria-teoreetikute argumendid: saaks ju ühelt inimeselt head seksi, teiselt head mõttevahetust, kolmandaga käia matkamas ja neljandaga tennist mängimas. Aga kas see praktikas üldse toimib, on omaette küsimus, nõustub Kübar. «Pärast filmi tegemist ja uurimist ütleksin, et see sobib kindlasti mingitele inimestele, aga kindlasti mitte kõigile. Ma olen ka katsetanud polüamooria vallas, aga minul läheb juhe kokku. Ma ei suuda seda vaimset lähedust tekitada rohkem kui ühe inimesega, sest see on väga energiakulukas. Tahaks ju veel midagi muud ka elus teha.»