Keeruline asi see noortest ja noortele filmi või teatri tegemine. Tugeva terviku kokku panemine nõuab reeglina kogemust ja laiemat pilti, elukogemuse pealt tagasi vaadates kipuvad aga kaduma värskus, toorus ja aktuaalsus. Kui välja arvata mõni harv suur õnnestumine, nagu Meel Paliale võrratu linalugu «Pikad paberid», kiputakse ikkagi rääkima vanemalt nooremale, ülevalt alla, pigem lapsega iseendas. Õpetama ja suunama, mitte küsima ja uurima, huvituma ja kuulama.