/nginx/o/2022/07/15/14696755t1hb731.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/19/16723449t1h3ec7.jpg)
Veider on öelda mõrvade kohta ikoonilised, aga Charles Mansoni perekonna kordasaadetud seda tõepoolest on.
Ööl vastu 9. ja 10. augustit 1969 tapeti Los Angelese kahes eramajade rajoonis kokku seitse inimest: esimesel ööl filmitäht, režissöör Roman Polanski kaheksa ja pool kuud rase abikaasa Sharon Tate, Folgeri kohviimpeeriumi pärijanna Abigail Folger, viimase elukaaslane, poolakast stsenarist Wojciech Frykowski, kuulsuste juuksur Jay Sebring ja noor aednik Steven Parent. Järgmisel ööl aga linna teises otsas supermarketite keti juht Leno LaBianca ning viimase abikaasa Rosemary.
Mõrvad said suurt tähelepanu ühelt poolt seetõttu, et ohvrite hulgas olid enamikus rikkad ja kuulsad inimesed, teisalt aga, kuna need olid kirjeldamatult jõhkrad. Kõik pussitati surnuks ning nende verega kirjutati seintele sõnumeid «Surm sigadele» ja biitlite laulu ja ühtlasi albumi pealkiri «Helter Skelter».
FILM
«Chaos: The Manson Murders»
Režissöör Errol Morris
Netflixis 7. märtsist
Mõrvaprotsessist kujunes oma aja kohta tavatu meediatsirkus, mille käigus tuli reljeefselt esile need sooritanud sekti, mida juhtis tundmatu muusik Charles Manson, olemus. Kohtu all olevad noored hipitüdrukud saabusid oma protsessile küll Mansoni kirjutatud laule lauldes, küll end kiilaks ajanuna, küll otsaesisele lõigatud X-tähtedega. Ja erinevate väljaannete reporterid kajastasid seda kõike loomulikult jooksvalt.
Filmides ja raamatutes
Kõige suurejoonelisem Mansoni mõrvade interpretatsioon filmikunstis on kahtlemata Quentin Tarantino «Ükskord Hollywoodis» (2019), kuigi see ei kirjelda tegelikkuses juhtunut, vaid hoopistükkis kirjutab ajaloo ümber. Film nomineeriti kümnele Oscarile, võitis kaks ja sai erakordselt positiivse vastuvõtu. Tarantino kirjutas ka samanimelise raamatu, milles keskendub tegelaste taustalugudele ning toob mängu suure osa Hollywoodi omaaegseid legende. On ilmunud ka eesti keeles, soovitan seda lugeda.
Filmikunstis on Mansoni mõrvu kajastatud veel mitmes vähem olulises mängufilmis – mõned neist puhtad õudusfilmid; telesarjas ja õige mitmes dokumentaalis. Kirjanduses aga tõuseb esile poola päritolu, kuid Ameerikas elanud ja inglise keeles kirjutanud Jerzy Kosiński romaan «Pimekohting».
:format(webp)/nginx/o/2025/03/19/16723450t1h8c0b.jpg)
See on autobiograafiliste sugemetega. Nimelt oli Kosiński samuti poola-juudi päritolu Roman Polanski hea sõber ning oli ka 8. augusti õhtul toimunud tema ja Tate’i majas toimunud peole – Polanski ise viibis samal ajal filmivõtetel – kutsutud, kuid tema pagas jäi vahepeatuses maha ning Kosiński otsustas ilma selleta mitte edasi reisida. Napilt ise ohvriks saamisest pääsemine inspireeris Kosińskit uurima neid noorte hipide läbi viidud mõrvu. Samuti meenutab tema minategelane «Pimekohtingus», kuidas ta vaid mõnda aega enne tapmisi sõitis koos sõbraga Los Angelese kanjonites rikastest eramajarajoonidest läbi ning avastas, kui abitud ja kaitsetud sealsed elanikud oma eraldatuses oleksid, kui saabuksid kurjade kavatsustega inimesed.
Niisiis, Mansoni mõrvad on kirjanduses ja filmis vahest isegi ülekajastatud, kui meenutada kasvõi neid mitut kahtlast õudusfilmi, mis nende põhjal on valminud. Võiks öelda, et Tarantino ja Kosiński on nende kohta öelnud kõik, mis üldse öelda on. Milleks siis veel see Netflixi poolteist tundi pikk dokk aastaarvuga 2025? Põhjus on iseenesest intrigeeriv ja ootamatu. Nimelt seostatakse kurikuulsaid mõrvu FBI poolt 1960ndatel läbi viidud eksperimentidega erinevate psühhedeelikumide ja meelekontrolliga, eesmärgiks hüpnotiseerida inimesi tegema midagi, mis on nende kõigi moraalireeglite vastu. Näiteks oma kaaskodanikke ilma südametunnistuse piinadeta tapma.
Värske vaatenurk
Filmi tegijad oponeerivad Mansoni jõugu prokuröri Vincent T. Bugliosi juba 1974 ilmunud raamatule «Helter Skelter», mis portreteerib Charles Mansonit kui lihtsalt narkootikumidest segi läinud ja psühhootiliste luulude all kannatanud inimest, kel karismaatilise sektiliidrina oli mõjujõudu noorte, tihti kodust ära jooksnud hipide üle. Manson ju avalikkuse eest oma luulusid ei varjanud – ka tema ja ta jüngrite elu kajastavas viimases dokis näidatakse arhiivimaterjale, kus ta neist näiliselt siiralt räägib. Näiteks tundus Mansonile, et biitlite laulud kõnelevad temaga otse ning nende kaudu saab ta tegutsemiseks juhtnööre.
«Kaose» tegijad esitavad hoopis suurejoonelisema versiooni, justkui oleks need mõrvad tegelikult orkestreerinud hoopis FBI.
«Kaose» tegijad esitavad hoopis suurejoonelisema versiooni, justkui oleks need mõrvad tegelikult orkestreerinud hoopis FBI, eesmärgiks diskrediteerida oma olemuselt vasakpoolset ja radikaalset 1960ndate vastukultuuri. Kardeti selle kapitalistliku USA ühiskorra ja traditsiooniliste eluväärtuste suhtes väga kriitilise nähtuse, millel oli palju alajaotusi, millest tuntuim vahest Mustad Pantrid, ja mida kõike toetasid mitmedki kuulsused, jätkuvat võidukäiku ning võimalik, et isegi kodusõda.
See värske vaatenurk on põhjus, miks võiks seda Netflixi kohta meeldivalt lühikest dokumentaalfilmi vaadata. Ja ehk mõtiskleda, mis kohas oleks Ameerika kui riik praegu, kui hipiajastu ideaalidel oleks võimalik olnud edasi kesta ning vastukultuur poleks peagi asendunud yuppie’de edukultuse ja suurkorporatsioonide praeguseks juba hirmutavalt totaalse võidukäiguga.
Mõrvades otseselt mitte osalenud Charles Manson aga suri vanglas 2017, olles 83 aastat vana. Ta sai iga päev fännikirju, kõik need trellide taga veedetud aastakümned. Need inimesed oma kätega tapnutest ja süüdi mõistetutest suri Susan Atkins 2009 ja Linda Kasabian 2023, olles vastavalt 61 ja 73. Ülejäänud kunagised hipid aga istuvad siiani kinni ilma suurema vabanemislootuseta.