ARVUSTUS ⟩ Dokumentaalfilm vaatab Hollywoodi kuulsaimat sarimõrvarit uue pilguga

Charles Manson vahi all. Errol Morrise dokumentaalfilm esitab versiooni, et Manson ei olnud lihtsalt hull, vaid tema hulluse taga oli süsteem. Foto: AP Photo/Scanpix

Veider on öelda mõrvade kohta ikoonilised, aga Charles Mansoni perekonna kordasaadetud seda tõepoolest on.

Ööl vastu 9. ja 10. augustit 1969 tapeti Los Angelese kahes eramajade rajoonis kokku seitse inimest: esimesel ööl filmitäht, režissöör Roman Polanski kaheksa ja pool kuud rase abikaasa Sharon Tate, Folgeri kohviimpeeriumi pärijanna Abigail Folger, viimase elukaaslane, poolakast stsenarist Wojciech Frykowski, kuulsuste juuksur Jay Sebring ja noor aednik Steven Parent. Järgmisel ööl aga linna teises otsas supermarketite keti juht Leno LaBianca ning viimase abikaasa Rosemary.

Mõrvad said suurt tähelepanu ühelt poolt seetõttu, et ohvrite hulgas olid enamikus rikkad ja kuulsad inimesed, teisalt aga, kuna need olid kirjeldamatult jõhkrad. Kõik pussitati surnuks ning nende verega kirjutati seintele sõnumeid «Surm sigadele» ja biitlite laulu ja ühtlasi albumi pealkiri «Helter Skelter».

Mõrvaprotsessist kujunes oma aja kohta tavatu meediatsirkus, mille käigus tuli reljeefselt esile need sooritanud sekti, mida juhtis tundmatu muusik Charles Manson, olemus. Kohtu all olevad noored hipitüdrukud saabusid oma protsessile küll Mansoni kirjutatud laule lauldes, küll end kiilaks ajanuna, küll otsaesisele lõigatud X-tähtedega. Ja erinevate väljaannete reporterid kajastasid seda kõike loomulikult jooksvalt.