NÄDALA FILM ⟩ Kuidas NSVL kasvatas Tarmo Urbist korralikku inimest (aga see tal ebaõnnestus)

Tarmo ja Toomas Urb 1982. aasta 17. septembril. Foto: ARNO SAAR

Riho Västriku dokumentaalfilm «Päikese kodanik» räägib seiklejast, müstikust, ravitsejast, laulu- ja naistemehest Tarmo Urbist (s 1952) ning lõpeb sel hetkel, kui Tarmo ja tema vend Toomas lõpuks 1988. aastal õnnelikult Nõukogude Liidust plehku pääsevad.

Aga teiselt poolt võiks filmile pealkirjaks panna ka fraasi vendade Urbide laulust: «Akendest hiilivad värdjate lõustad». Laul kõlab ka filmis ning need neli sõna võtavad hästi kokku selle nõukogudemaa olemuse, mis sundis Urbi ja teisi temasuguseid sealt põgenema, aga kui selleks võimalust ei olnud, siis öövahi või katlakütjakohal sisepagulusse suunduma. Ma tean, elasin siis umbest samasugust elu.

Kahetunnisesse filmi mahub üksjagu Urbi juttu sellest, missugune vaimuhiiglane ja vastupanukangelane tema omal ajal oli. Ennast ülistavaid lauseid lausub Urb siis, kui režissöör on ta tagasi viinud kunagistesse kannatuspaikadesse, näiteks Patarei vanglasse või hullumajja. Seal üritati Urbist kasvatada korraliku nõukogude inimest ja nähes, et see ei õnnestu, tavalisi inimesi temasuguste teisitimõtlejate, aga eeskätt teisititundjate eest kaitsta.