AK ⟩ Kunstnikuna Siberis: kuidas Olev Subbi laagris paralleelmaailma lõi

Olev Subbi «Hella, Johannes ja Eduard» (2007), Enn Kunila kunstikollektsioon. Foto: Repro

Olev Subbi loomingu kogumaht on muljet avaldav, kuid tema jaoks jäi alati kõige tähtsamaks pühendumine ja austus oma eriala vastu, mis peegeldub ka tema 95. sünniaastapäeva tähistaval loomingu ülevaatenäitusel.

Pliiats blokid rohked skitsid/Poiss koduajast kaasas kandis/Neid lisaks tehes näha andis/Ja tema mõtted kuju võtsid/Kuid selles ringis polnud imeks/Et kunstnik oli pilkenimeks/Mis poissi saatis sedamaid/Kuid küla tuttavamaks sai/Ei julgeid mõtteid ta ei peitnud/Ja tihti kruntis lõuendeid/Hulk töid, vaid mõned näinud neid/On kitsas ringis koha leidnud/Nii murdes päeval moonatööd/Ta õhtuid muusad külastasid.

Nii kirjutas Olev Subbi (1930–2013) kohta tema laagrikaaslane Eino Eiskop Siberis. Subbi küüditati sinna 1949. aastal, sest ta oli vabadussõdalase poeg.

Tema isa Johannes oli sõdinud Vabadussõjas, tõusnud Kuperjanovi juures oluliseks ohvitseriks, kuid sai jalast raskelt haavata. Viidi haiglasse ja jalg taheti amputeerida, kuid õnneks oli halastajaõde Hella hoolikas. Ta turgutas Johannest, nõnda et too lonkas elu lõpuni, aga vähemalt jäi jalg alles. Hiljem nad abiellusid, sündis neli last, kellest Olev Subbi oli noorim.

Subbi hoidis alles fotot oma vanemate tutvumisest: Johannes istub toolil, ema Hella seisab tema kõrval. Päris elu lõpul maalis Subbi selle foto järgi uue töö. «Ma olin selle neile võlgu,» lausus ta.