AK ⟩ Kes kardab Andrei Hvostovi?

Andrei Hvostov Foto: Mihkel Maripuu

2009. aasta alguses tegin Hando Runneliga intervjuu ja mäletan, et püüdsin seal kasutada kujundit, et meie rahva Vana Testament võiks olla «Eesti mõtteloo» sari. Ilmselt pidasin silmas, et Vana Testamentki on tegelikult raamatukogu, kuhu on talletatud juutide tarkus. Runnel vaidles kohe vastu ja püüdis selgitada, et pigem Uus Testament oleks kompliment, aga loodan, et saime teineteise mõttest aru.

Kui «Eesti mõtteloo» sari oleks aga pühakiri, oleks ühtlasi tegu ka kaanoniga. Tähendab kõik, mis seal on ilmunud, on kuulutatud ühtlasi tõeseks ja õigeks – siinses kontekstis seega meie mõtteloo seisukohast talletamisväärseks. Tahan jõuda sinna, et Andrei Hvostovi artiklite kogumik «Labürint all vasakus nurgas» ilmus veidi nagu vabandusega, seletusega – sest selle lõpus on üpris karm Ülo Mattheuse hinnang Andrei Hvostovile pealkirja all «Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu».

Teoloogia terminitega edasi minnes oleks see kui eksegees, st teksti seletus ja laiendus. Kurioosne oleks, kui Mattheuse kriitilised sõnad oleks raamatu lõpus lähema seletuseta. Siiski raamatu koostaja Katre Ligi selgitab järelsõnas, et kõnealune Mattheuse tekst on raamatus seks, et oleks mõistetavam Hvostovi kirjutis «Ääremärkusi Mattheusele». Ometi jääb mulje, et kellegi (ala)teadvuses oli tunne, et Hvostovi tekstide ilmutamine selles meie pühakirjas elik «Eesti mõtteloo» sarjas väärib väikest vabandamist ja seletamist.