INTERVJUU ⟩ Ükski teine väline stiimul ei aktiveeri aju nii laias ulatuses kui muusika

Kui Alice Pehk 90ndatel alustas, siis Eestis muusikaterapeute ei olnud. Võrreldes selle ajaga on meil selles valdkonnas üsna kaugele jõutud. Foto: Kersti Niglas

Muusikateraapia on aina arenev valdkond, mille juured ulatuvad Eestis 80ndate lõppu, ning nüüdseks on sel kindel koht nii ennetavas kui ka taastavas ravis. Alice Pehk on tunnustatud muusikaterapeut, koolitaja ja superviisor, kel sel alal enam kui 30-aastane kogemus.

Märtsis pakkus ta vaimsele tervisele pühendatud sarjas kontserti-mõtterännakut «Hilisõhtune meditatsioon Bachiga», milles musitseeris marimbamängija Tanel-Eiko Novikov ning kus publik sai võimaluse süüvida muusika abil oma sisemaailma.

Alice Pehk, te olete muusikateraapiaga tegelenud juba pikalt, aga ikkagi tundub see üpris uue asjana.

Muusikateraapia ei ole enam uus. Kui ma 90ndatel alustasin, siis Eestis muusikaterapeute ei olnud. Olid loodud vaid esimesed kollegiaalsed suhted mõne muusikaterapeudiga mujalt maailmast, kes käisid oma teadmisi ja kogemusi Eestis jagamas. Tolleaegne Tallinna Pedagoogiline Instituut oli selle valdkonna eestvedaja.

Võrreldes 80ndate lõpu ja 90ndate algusega oleme selles valdkonnas üsna kaugele jõudnud: Eestis on 6. või 7. kutsetasemele vastavaid muusikaterapeute ligi 50, neist kolm doktorikraadiga. Nad tegutsevad rehabilitatsioonimeeskondades, tugikeskustes, haiglate ja hooldekodude juures, toimetulekukoolides ning erapraksises. Aktiivselt tegutseb muusikateraapia ühing, mille tegevuse 35. aastat me tänavu tähistame, ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias on kolmeaastane muusikateraapia väljaõpe. Nõudlus muusikaterapeutide järele eri valdkondades on suur.

Muusika ümbritseb meid põhimõtteliselt igal pool ja vahel on tegemist väga teadliku valikuga. Drastilistest näidetest meenus, kuidas mõnes Euroopa raudteejaamas mängitakse klassikalist muusikat, et noori huligaane eemale hoida, ja see paistab toimivat.

Suuremas osas võib see muidugi toimida. Uurimustest teame, et muusikaeelistused mängivad olulist rolli selles, kuidas muusika meid mõjutab. Kui muusika on kuulajale ebameeldiv ja kui tal on võimalik selle muusikaga täidetud keskkonnast lahkuda, siis tõenäoliselt ta seda ka teeb. Kindlasti ei laiene klassikalise muusika mittemeeldivus kogu kriminogeensele kontingendile, kuid suuremale osale küll, mistõttu selline võte enamjaolt töötab.

Naljaga pooleks võib asjale ju ka nii vaadata, et see võib olla nende inimeste harimine. Miks ei võiks klassikaline muusika ühel hetkel neile meeldima hakata? Kuid loomulikult ei saa üksnes muusikaeelistuse muutumine muuta nende hoiakuid ja tegutsemismustreid.