:format(webp)/nginx/o/2024/02/21/15900098t1he599.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/20/16725274t1h0bb9.png)
Netflix tegi seda lõpuks jälle: viimaste aastate ohtras mõttetus kräpis kümblemisele vahelduseks pakub striimingugigant nüüd ka üht meeldivat üllatust, mille võib rahumeeles asetada «Kaardimaja» ja «Black Mirrori» kõrvale. Brittide tehtud «Adolescence» on kui mitte päris ideaalne meistriteos, siis igatahes sellele väga lähedal.
Ja eriliselt raju oli seda vaadata kohe pärast kodumaise «Von Focki» sama suurejoonelist läbipõrumist. Õieti peakski «Von Focki» ja «Adolescence’it» võrdlema nii, et tolmab. Kõik, millega esimene puusse pani, on teises ju õigesti. Seejuures ei oma tähtsust, et teosed erinevad žanriliselt nagu siga ja kägu – küsimus on puhtalt käsitööoskuses.
Esimene sai suurejoonelist promo – rahvusvaheline suurprojekt, mis tõotas enneolematut elamust. Hype’i saatus võib olla jõhker: mida kõrgemalt alustad, seda valusam on libastumise puhul maaühendus. «Adolescence» hiilis ligi aga täiesti märkamatult. Veel enne, kui suuremad välismaised väljaanded seda ülistada jõudsid, hakkasid kuuldused ühe uue sarja haruldasest headusest suust suhu levima. Nii jõuabki kohale tõeliselt oluline kunst: see kipub meid ikka ootamatult selja tagant tabama ja jalust rabama.
SERIAAL
«Adolescence» («Teismeiga»)
Režissöör Philip Barantini
Osades Stephen Graham, Owen Cooper, Ashley Walters, Erin Doherty jt
Suurbritannia 2025
Netflixis 13. märtsist
Teiseks teema. «Von Fock» proovib jutustada baltisaksa parunitest, aga selle loo üks karjuvaid vigu on, et arusaamine ühe kaugesse aega kuuluva ühiskonnakihi siseelust näib puuduvat: pole sügavust ja muidugi puudub siis ka veenvus. Jääb hoopis mulje, justkui oleksid talumatsid purjus peaga oma härrade riided selga ajanud ja üritaksid neid parodeerida. «Adolescence» (tõlkes «Teismeiga») puudutab seevastu aktuaalset ja olulist teemat ning teeb seda loosungite, noomimise ja moraalilugemiseta. See lugu on täiuslik show, don’t tell näide (jutustamistehnika, mida õpetatakse ka ajakirjanikele: sinu asi on ausalt anda ainult sündmustejada ning faktid, oma järeldusteni jõudku lugejad ise).
Kolmandaks teostus. «Von Focki» tegijad ei näi kursis olevat, kuidas lugu üles ehitatakse, aga see-eest on sarjal praalida kõrge nn production value’ga (production value näitab, kui palju on tulemuse alla raha maha maetud – lühidalt selgitades nn ilupilt, lihtsa televaataja tõlgenduses tavaliselt kõlab kui «aga vähemalt kaameratöö oli hea»). Seevastu «Adolescence» pakub korraga kahte võimalust ülivõrdeks – suurepärane stsenaarium on üles filmitud superkeerulises režiitehnikas, mille puhul hea eelarve ja kallid riistad kuidagi kahjuks ei tule, kuid ennekõike nõuab see teadmisi ja vilumust.
Meessool kaob pind jalge alt
«Adolescence» on neljaosaline minisari, mis pajatab ühe tütarlapse mõrvas kahtlustatava 13-aastase poisi loo, olles ühtaegu nii ultramoodne kui ka ajatu. Kool ja teismeiga on mis tahes põlvkonna jaoks katsumus. Võõrandunud inimesi on samuti tootnud igasugused ajastud ja ühiskonnad.
Tõenäoliselt ei olda paljudes kodudes kursis, mis jutte ajavad perepojad öö varjus oma toas sinise ekraani ees mõjuisikutega nagu Andrew Tate.
Moodsal ajal toodab võõrandunud noori internet. Lõhe põlvkondade vahel pole ilmselt kunagi varem nii lai olnud – keskealised isad on võimetud oma teismelisi poegi aitama ja päästma, sest neil pole halli ettekujutustki sotsiaalmeedia paralleeluniversumi kogu ulatusest ja salakoodidest. Tõenäoliselt ei olda paljudes kodudes kursis, mis jutte ajavad perepojad öö varjus oma toas sinise ekraani ees mõjuisikutega nagu Andrew Tate (toksilise maskuliinsuse kroonimata kuningat mainib «Adolescence» ainult ühe korra, aga sellest piisas, et tema fännid solvunult märatsema kukuksid).
Seriaalil õnnestub otsesõnu manitsemisest hoidudes aimu anda, mida kujutab endast müstiline manosphere – interneti hämarad meeste-nurgatagused, kus kössitavad kurikuulsad incel’id (lühend sõnast «tahtmatu tsölibaat»), tühistamiskultuuri vastu protestivad meesõiguslased ning kultusfilmist «Matrix» inspireerunud redpiller’id, kelle teada on kõik naised ahned ja küünilised manipulaatorid.
:format(webp)/nginx/o/2025/03/20/16725275t1h4374.png)
Sisu reetmata on keeruline detailsemalt kirjeldada, kuidas «Adolescence» neid teemasid lahendab, aga sarjas teevad hiilgavad rollid isade osas olevad Stephen Graham ja Ashley Walters, psühholoogi kehastav Erin Doherty ning filmimise ajal ainult 14-aastane koolipoiss Owen Cooper. Viimasele ennustan vägevat tulevikku. Hinnatud karakternäitleja Graham on ka sarja üks stsenaristidest.
Julgen väita, et nii jõulist lugu, mis jääb pikaks ajaks hinge närima, ei ole televisioonis tükk aega nähtud. Kel endal teismelistega kokkupuuteid, on neile probleemidele küllap vähemalt mõelnud, halvimal juhul tundnud samasugust hirmu ja kahtlust, kas ainult armastusest sel kummalisel ajal ikka piisab.
Pilt, mis imeb endasse
Eraldi esile toomist väärib režissöör Philip Barantini, kelle kontol oli seni üks märkimisväärne teos – mainekaid auhindu võitnud film «Boiling Point», kus ta tegi samuti koostööd Grahamiga. Nii filmis kui ka värskes hittsarjas hiilgab Barantini režiiga, mida peetakse üheks keerulisemaks üldse: filmida lugu üles ühe jutiga, et montaažis ei peaks mingeid lõikeid tegema.
Kõlab võhiku jaoks lihtsalt, aga päriselus sellega hakkama saada on nii kuratlik vaev, et lausa üks ühele seda täispikkades linateostes enamasti ei viljeleta. Selle asemel trikitatakse vaatajat uskuma, et lõikeid ei ole. Kui palju Barantini meid trikitas, jääb tema saladuseks. Eesti filmitegija Urmas Eero Liiv, kellega koos seda kunsttükki imetlesime, leidis vähemalt ühe koha, kus pidev võte olla tehniliselt võimatu. Eks kinofriikidel ole nüüd tegevust!
:format(webp)/nginx/o/2025/03/20/16725276t1ha9ba.png)
Tegijate kinnitusel kulus ühele episoodile kolm nädalat: esimesel tegeleti stsenaariumi lihvimisega, teisel harjutasid näitlejad ja operaatorid liikumist, kolmandal tõmmati pilt purki. Et katkematu võtte puhul tähendaks näitlejate iga puterdus mitte ainult ühe stseeni, vaid kogu kupatusega otsast alustamist, olnud ka päris palju improviseerimist.
Niisugust filigraanset oskustööd ei kompenseeri ühegi kalli tehnikajubinaga, aga tulemus on vaeva väärt: intensiivne, lausa dokumentaalsena mõjuv vaatamiselamus. Kas Eestist keegi nii meisterlik olla suudaks, polegi ehk nii suur küsimus, kui et säherduseks kaamerakoreograafiaks pole siin aegagi. Aeg teatavasti on võtteplatsil raha.
Kui tsipake nuriseda (sest moepärast ju peaks), oleksin paaris kohas emotsioneerimist kraadikese võrra maha keeranud. Mõni pisar tundus ebavajalik ja ka näiteks lõpustseen mängukaruga oli minu jaoks juba veidi liiga sentimentaalne. Etteheide liigitub lõpuks siiski kiituse osaks – üle pingutada pole vaja, kuna lugu on ju niigi hea. Sündinud on võimas ja viimasel ajal nii haruldane edulugu. Nautige, kes saab, sest Zeitgeist ausat tööd ei soosi – eks uut kõrghetke saame nüüd jälle tükk aega oodata.