ARVUSTUS ⟩ Täiuslik teleseriaal on siiski veel võimalik

Nii jõulist lugu kui «Adolescence», mis jääb pikaks ajaks hinge närima, ei ole televisioonis tükk aega nähtud. Jamie (Owen Cooper) ja psühholoog (Erin Doherty). Foto: Seriaalikaader

Netflix tegi seda lõpuks jälle: viimaste aastate ohtras mõttetus kräpis kümblemisele vahelduseks pakub striimingugigant nüüd ka üht meeldivat üllatust, mille võib rahumeeles asetada «Kaardimaja» ja «Black Mirrori» kõrvale. Brittide tehtud «Adolescence» on kui mitte päris ideaalne meistriteos, siis igatahes sellele väga lähedal.

Ja eriliselt raju oli seda vaadata kohe pärast kodumaise «Von Focki» sama suurejoonelist läbipõrumist. Õieti peakski «Von Focki» ja «Adolescence’it» võrdlema nii, et tolmab. Kõik, millega esimene puusse pani, on teises ju õigesti. Seejuures ei oma tähtsust, et teosed erinevad žanriliselt nagu siga ja kägu – küsimus on puhtalt käsitööoskuses.

Esimene sai suurejoonelist promo – rahvusvaheline suurprojekt, mis tõotas enneolematut elamust. Hype’i saatus võib olla jõhker: mida kõrgemalt alustad, seda valusam on libastumise puhul maaühendus. «Adolescence» hiilis ligi aga täiesti märkamatult. Veel enne, kui suuremad välismaised väljaanded seda ülistada jõudsid, hakkasid kuuldused ühe uue sarja haruldasest headusest suust suhu levima. Nii jõuabki kohale tõeliselt oluline kunst: see kipub meid ikka ootamatult selja tagant tabama ja jalust rabama.