Draamateatri kunstilise juhi, lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere juuniori viimased tööd lahkavad teemasid, millest heas seltskonnas kõva häälega ei räägita. Vene raha puhtaks pesemise ning kollaboratsionismi parema meelega unustaks.

Mehis Pihla kirjutatud ja Toompere jr lavastatud «Rahamaa» on kõige suurem favoriit aasta tähtsaimale teatriauhinnale.

Märtsi viimasel neljapäeval selguvad tänavuste teatripreemiate saajad. Draamateatri lavastused on nomineeritud nii mitu korda, et mul läks lugemine sassi.

19 nominatsiooni oli äkki kokku.

Kui tähtsad on teile auhinnad?

Oleme esiletõstmise eest tänulikud. Nominatsioon tähendab inimestele palju, nad on rõõmsad, auhinnale esitamine annab kinnituse, et ollakse õigel teel. Ega me auhinna pärast teisiti tööle ei hakka, lavastajad, näitlejad ja tehnilise poole inimesed – igaüks püüab endast parima anda.

Kuidas teil on õnnestunud Draamateatri mängukava nii koostada, et peaaegu kõik etendused on välja müüdud?

Teater peab olema elus ja kõnetama meid, kes me siin tänast elu elame ja oma murede ja rõõmudega iga päev toime üritame tulla. Kui teater hakkab heietama või kaotab sideme praeguse inimesega, muutub ta igavaks ja kaotab mõtte.

Draamateatril on alati olnud suur potentsiaal. Meie lava on ääretult olulise tähendusega Eesti kultuuriruumis ja ka inimeste teadvuses. Meie igapäevane töö on mõtestada, mis on need olulised teemad, mis inimestele võiks korda minna. Väga oluline on seda tunnetada justnimelt läbi iseenda. Kui endale pakub huvi, siis on suur tõenäosus, et ka teistele.

Draamateatril on olnud õnnestumisi, mis omakorda tekitavad huvi järgmiste lavastuste vastu. Kui on mitu õnnestumist järjest, tekib truu teatrivaataja. Mulle tundub, et Draamateatril on tekkinud ustav publik.

Kommentaarid
Copy