ARVUSTUS ⟩ Kogu aeg tuleb naer peale…

Inimsuhete virvendused ja virvarrid: Peeter Rästas ja Tiina Mälberg lavastuses «Lasteaed». Foto: Kalev Lilleorg

Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud «Lasteaed», mis esietendus emakeelepäeval Rakvere teatri väikses majas, on nii publikule kui ka näitlejatele teraapilise mõjuga, südamlikust eluhuumorist kantud mäng.

Oma ülesehituselt tuletab «Lasteaed» meelde Vadi autorilavastust «Furby tagasitulek» (Vaba Lava, 2017): rida stseenikesi, lavalisi sketše või miniatuure, mis pakuvad äratundmise lusti, sekka vargsi kriipivat nukrust, Vadi ainulist (tragi)koomikataju. Näitleja Peeter Rästas oli trupis siis ja on nüüd. Elavalt meenus ka Vadi raamat «Elu mõttetusest» (2019), mille taas ühe hingetõmbega läbi lugesin.

Ja tõesti, paar «Lasteaia» episoodi on juba ses raamatus visandatud. Aga kui sealses «Pettunud inimeste küla kroonikas» kordub refräänlause «Kogu aeg tuleb nutt peale», siis «Lasteaeda» sobib palju paremini kokkuvõte: kogu aeg tuleb naer peale. Ent see naer ei ole valjult üle saali rõkkav, pigem tasane, hetketi kurku kinni jääv, siis jälle vabanev ja kerge. Imetore seegi, kuis naeru- ja vaikusetsoonid väikses saalis erinevad, seega igaüks leiab oma.