ARVUSTUS ⟩ Muusika, mis tapeediks ei sobi

Jaak Tuksami (paremal) kitarrimängule ja laulule on toeks Ain Agan kitarril, kes täidab tagumise plaani «kitarriuduga», mis enamasti on vaevuaimatav, kuid ometigi kohal ja kujundab helimaastikku. Foto: Siiri Sisask

Jaak Tuksam kuulub kahtlemata vennaskonda, kelle stiili on defineerinud kadunud hea sõber Riho Sibul – muretsemine kitarri saatel. Selle irooniamaigulise enesemääratluse taha peitub pigemini usk sõna väärtusse ja jõusse. Hea sõna sobilikku muusikalisse rüüsse panna on kunst, millel on eesti muusikaloos pikem ajalugu, Tõnu Tepandi ja Priit Pedajas on esimesed, kes meenuvad.

Kaksteist lugu, neist enamik Jaagu enda viisid, mõned traditsionaalid ja üks laenulugu, moodustavad terviku. Tekstid on pärit väärtluulevaramust: Jüri Üdi, Ain Kaalep, Heiti Talvik, Gustav Suits, kui nimetada mõned autorid. Soov sõnastada meid ümbritsevat läbi mõtliku vaatleja pilgu on plaadi iseloomulik joon. Otsida inimeseks olemise põhilisi jooni kiirustamata, igapäevaolme kribu-krabust häirimata. Ballaadid ja valtserid ei tõtta, vaid annavad sulle süvenemisruumi.

Sellisel moel on vaatluse all igavikulised küsimused, lood on ajatud ja need võiksid rahumeeli olla dateeritud sajandi taha või kaugemalegi. Nende laulude vaim on hingeminev, nad tahavad aja mahavõttu, et sellest siirusest osa saada. Tapeediks see muusika ei sobi. Ants Johansoni määratlus Jaak Tuksamist kui mehest, kel jalad on maas, aga pea pilvedes, peab selle plaadi meelelaadiga igati paika: ilmalikud tekstid ja vaimulik olek ühteaegu. Plaadilt ei leia võib-olla «Meil on elu keset metsa» väärilist hümni, kuid küllap aeg setitab ka uue plaadi väärtused.