Kiur Aarma: ma ei hoomanud Juminda katastroofi ulatust

Jäämurdja Suur Tõll oli üks laevadest, millel õnnestus miinilahing põhja minemata läbida. Valentin Villemsoo meenutuste järgi võeti viimase majutuskohana kasutusele söepunkrid. Foto: Filmikaader

Kui Kiur Aarma ja Jaak Kilmi asusid mõne aasta eest tegema filmi 1941. aasta Juminda miinilahingust, ei osanud nad arvata, kuivõrd ohvriterohke ja traagilise sündmusega tegemist oli.

Et see peatükk Eesti ajaloost saaks viimaks räägitud, põrutas dokumentalistide tandem ekspertidega koos merele ning kaevus arhiividesse, et tuua päevavalgele mälestused nendelt eestlastelt, kes sunniti merele ja pidid sattuma miiniväljale, kui Saksa väed ründasid Punaarmee evakueeritud laevu.

«Me ei tahtnud teha geopoliitilist filmi, vaid ennekõike inimestest ja Tallinna linnast,» rõhutab Aarma.

Nagu sageli kipub filmiprojektidega olema, algas dokumentaalfilmi «Lahkumine Tallinnast» tegemine hoopis teistest plaanidest. Aarma sõnul oli kavas teha doksari Esimese ja Teise maailmasõja merelahingute teemal, kuid juhtumisi täitus just siis 80 aastat Juminda katastroofist. «Meremuuseum kuulutas, et nad otsivad loovat lahendust vastavale näitusele. Kuna see materjal ühes kõige muuga oli just ees, siis võtsime selle kõige esimesena teha ja saime võimaluse ka seda näitust koos meremuuseumiga korraldada. Aga see lugu ise ei ole inimestel aktiivselt mõttes olnud ja peaaegu kõik peale fakti enese oli ka minule uus,» tõdeb Aarma.