ARVUSTUS ⟩ Eesti oma Pál-tänava poisid kummiliimi ja Smilersiga

Derek Leheste mängitud Paulist on saanud poiss, keda enam ei huvita, mis temast saab. Ja see teeb filmi põnevaks. Foto: Filmikaader

Tundub asjakohane, et Tõnis Pilli esimene täispikk mängufilm «Fränk» tuleb välja umbes samal ajal maailmas laineid lööva Netflixi seriaaliga «Adolescence», kus 13-aastasele poisile esitatakse süüdistus ühe tüdruku tapmises.

Kuigi «Fränk» vaatab nostalgiliselt tagasi 2000ndate algusesse, kus sotsiaalmeediat veel ei olnud, raadiost huugab Vennaskond ning külapoes makstakse koidulatega, leidub filmil sarjaga mitu temaatilist puutepunkti ning ka «Fränkis» lähevad asjad nii kaugele, et mõrv ei paista enam välistatud. Ometi terendab «Fränkis» ka lootuskiir ühe nii-öelda autsaideri näol, kes on valmis kõrval seisma ja ära kuulama, isegi kui ta ei räägi peategelase Pauliga (Derek Leheste) sama keeltki.

Filmina tekitab «Fränk» vastakaid tundeid ega küündi suurepärasuseni, kuid alustab vajalikku vestlust ja õiges keeles.

Põhjust, miks nii paljud Eesti lavastajad üleüldse kalduvad kasvamislugusid jutustades tänapäeva asemel minevikku, ei pea pikalt otsima: eelistatakse lähtuda omaenda nooruspõlve mälestustest, selle asemel et püüda hoomata uusi virtuaalsemaid sfääre, kus noored omavahel põrkuvad. «Fränki» tegevuskohaks olev väikelinn jääb küll nimetamata, kuid teatav salapära nii asukoha kui täpse toimumisaasta suhtes ajab vaatajal kõrvad kikki ja silmad liikuma.