ARVUSTUS ⟩ Koristamast keelduv Lumivalgeke kohtub digipöialpoistega

Kui sa võlumetsa varjudes seitsme nii inetu nässaka juurde satud, oleks küll vist juba turvalisem Võõrasema timuka ette astuda. Foto: Disney / Filmikaader

Uut «Lumivalgekest» vaadates tekkis ennatlik mõte, et äkki polnud 1937. aasta ­animafilmi taaskäitlemine halb idee. Ent minu lootused kustusid kiiremini, kui kustuks põlev küünal pöialpoiss Aevastaja nina ees.

Ajatud teemad, mida muinaslugu puudutab – kitsarinnalisus, kadedus, õelus ning sellest tulenev kättemaksuiha –, on sotsiaalmeediaga liituvate varateismeliste seas tõusnud päevakorrale ning väidetavalt kannatab sellest nende vaimne tervis. Instagram õhutab tüdrukuid taga ajama võimatut iluideaali ning võrdlema end utoopiliste eksemplaridega – uus «Lumivalgeke» võiks selle kohta tervendavaid mõtteid pakkuda.

Paraku on «Lumivalgeke» vaimselt ja isegi pildiliselt väike ja tühine film, mis sedalaadi mõttelõnga arendada ei viitsi. Enamikul varasematel Disney uusversioonidel on vähemalt olnud omad tugevused: «Lõvikuningale» andis elu võimsalt fotorealistlik 3D-animatsioon, «Tuhkatriinus» särasid fantastilised kostüümid ning «​Aladdinis» püüdis pilku laheda parkour’iga vürtsitatud tagaajamine. Aga pärast «Lumivalgekest» oleks Disneyl küll uut võlupeeglit vaja, et endaga tõtt vaadata ja küsida, kas nii on ikka ilus.