KOMMENTAAR ⟩ Sõnateatri parimad rolliportreed pakuvad lähivõtteid inimese pahelisusest

Peaosatäitjate auhinna laureaadid Tõnis Niinemets ja Riina Maidre Foto: Tairo Lutter

Möödunud teatriaastal oli mul noore kriitiku ning Eesti Teatriuurijate ja -Kriitikute Ühenduse liikmena esimest korda võimalus osaleda Eesti teatriauhindade sõnateatri kategooria žüriis. Oma ideeliseks eesmärgiks seadsin esindada lisaks isiklikele eelistustele ka üldisemat noorte perspektiivi heale, tunnustusväärilisele teatrile (niivõrd kui üks inimene seda üldse teha saab).

Näitlejatöö üks suurimaid muresid on lisaks iga etenduse efemeersusele ka see, et kunagi ei saa lõpuni oma töö tulemust sõnastada. Rolli ei saa mõõta-kaaluda, tabelis teistega kõrvutada. Sellest, kas kood töötab või kas pink on istumiskõlblik, saab üsna ruttu aimu – aga kuidas on millegagi, mis sünnib iseenda sees ja mida seejärel teistele visandatakse?

Mõnikord olen proovinud ka selles ebamäärasuses selgust luua – leida vastus sellele, kuidas hinnata rolle, mille lavastusprotsess, teema, rahastus jne on tihti kardinaalselt erinevad. Seda ajusäbru aitas vähendada teadmine, et sõnateatri žüriis on alati ka näitlejaid, kes praktiku perspektiivi kõige lähemalt tunnevad ning kes tuletasid vahel ka meelde, et žürii hinnang ei oleks mõjutatud rollivälistest faktoritest.