Tuhandetega järjekorras: minu kolm tundi «Rahamaa» piletipõrgus

Need, kellel päriselt õnnestuski eile «Rahamaa» pilet saada, valasid endale keset tööpäeva kindlasti samamoodi tähistamiseks joogi välja. Foto: Heikki Leis

Ma ei ole kunagi olnud spordipoiss, kuid pärast mitu tundi kestnud «Rahamaa» pileti jahti oleksin kui maratoni jooksnud. Silme ees virvendas, näol leemendas higi ja ma ei pidanud isegi toolilt tõusma – ainult jõllitasin ekraani ja vajutasin nuppudele Draamateatri lehel nagu kuutõbine. Öeldakse, et kes kannatab, see kaua elab. Ilmselt võin nüüd oodata pikka elu, aga ikkagi ilma «Rahamaa» piletiteta.

Draamateater selgitas, kuidas valmistuti suureks pealetungiks «Rahamaa» sügisetenduste piletitele ja miks hakkas Piletimaailma süsteem meenutama Dante «Põrgu» ringe, mida mööda laskudes ei olnud ikka võimalik ihaldatud pileteid kätte saada.

Nägin hiljuti dokfilmi performance’i-kunstnik Marina Abramovićist, kus näidati inimesi muuseumi ees magamiskottidega ööbimas, et avaneks võimalus kunstnikuga paar minutitki tõtt vaadata. Mõtlesin, et jätkub ikka inimestel tahtmist, oskamata arvata, et esmaspäeval näitavad eestlased «Rahamaa» piletite saamiseks veel tõsisemat pealehakkamist.​ Mis Piletimaailma veebis juba varahommikul käivitus, oli nagu stseen «Braveheartist»​.