:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/01/16750255t1h0fe4.jpg)
Kumu kunstimuuseumis on augusti lõpuni avatud õdede Kristine (1895–1969), Lydia (1896–1965) ja Natalie (1900–1975) Mei näitus «Õed Meid. Avangard ja argielu», mis toob kolme omanäolise autori loomingulise pärandi esimest korda publiku ette üllatavalt suures mahus.
Väljapanekut avav väga kõnekalt kujundatud ajajoon aitab neil külastajail, kes pole varem lugenud näituse ühe kuraatori, Kai Stahli uurimust «Ainulaadne sõsarkond. Õed Kristine, Lydia ja Natalie Mei», sisse elada kunstnike loomemaailma.
«Ajajoonele panime Hiiumaalt pärit vanemate Juhan ja Marie Mei ning nende Liepājas sündinud laste fotosid, samuti tütarde kunstitöid. Pere vanima lapse Peetri (1893–1941), kellest sai nagu isastki mereväeohvitser, foto asemel eksponeerime Anton Starkopfi tehtud skulptuuri. Kui vend käis isa jälgedes, siis õed paistsid silma kunstiandega. Kolm neist õppisid oma aja mainekates kunstikoolides. Tõenäoliselt oleks kunstiteele jäänud ka Helene (1898–1926), kes paraku põdura tervise tõttu lahkus kahekümnendates eluaastates,» tutvustab kuraator Ulrika Jõemägi.
NÄITUS
«Õed Meid. Avangard ja argielu»
Kuraatorid Kai Stahl, Eha Komissarov ja Ulrika Jõemägi
Kumus 31. augustini
Kai Stahl nendib, et õdede Meide pärandis näeme palju naisloojate seas ebaharilikke teemasid ja lähenemisnurki. Lisaks kasutavad nad omas ajas vähem hinnatud tehnikaid. Näitusel eksponeeritud mitmesajast teosest jõuab suur osa esmakordselt vaatajate ette. Lisaks joonistustele, akvarellidele, maalidele, miniskulptuuridele ja kollaažidele on väljas ka tarbeesemeid ning unikaalseid, varjunime all ja käsitsi valmistatud raamatukesi, mis kõik kajastavad õdedest kunstnike kaasaega vahetult, otsekoheselt ja vahel humoorikalt. Nende tausta aitavad avada rikkalik fotovalik ja mitmesugused lisamaterjalid.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/01/16750257t1h3d21.jpg)
Kristine debüteeris 1917. aastal Eesti Kunstiseltsi näitusel, kuid kõigi kolme õe teoseid nähti esmakordselt Pallase kunstiühingu kevadnäitusel 1919. aastal. Kristine oli selleks ajaks lõpetanud esimese eestlasena Soome kunstiühingu joonistuskooli skulptuuri erialal. Tema peamisteks valdkondadeks kujunesid miniskulptuur ja kirjakunst. Aasta noorem õde, Peterburis arhitektuuri õppinud Lydia teostas end eelkõige meisterliku akvarellistina. Õdedest noorim ja kunstnikuna kõige tuntum Natalie kuulus Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetajate hulka ning temast sai esimene professionaalne kostüümikunstnik Eestis.
Viivad mõttemaastikele
Näitusel eksponeeritud Meide ja nende kaasteeliste looming annab värvikalt aimu tollasest kunstielust ja õdede söakusest raputada kujunenud arusaamu. Mõned teosed üllatasid isegi kuraatoreid.
Näiteks tuli välja, et Kumus toimunud näituse «Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis» nimipildiks olnud Lydia Mei 1920. aastatel maalitud portree «Naine sigaretiga» on kahepoolne, ja sellisena on ta nüüd rahva ette toodud. Publik saab vaadata teose tagaküljel olevat vaikelu, küll alaspidi.
«See Lydia maalitud kohvikus suitsetav poisipeaga naine on erakordne teos. Tollest ajast ei ole teada Eesti kunstipildis naiskunstnikult teist sellist uue naise kuju,» teavitab Stahl.
Jõemägi lisab, et «Naine sigaretiga» on laenatud Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsioonist, nagu ka Kuno Veeberi 1923. aastal maalitud Natalie Mei portree.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/01/16750256t1h9574.jpg)
«Kuno Veeber (1898–1929) ja Natalie Mei olid kursusekaaslased Pallases koos Wiiralti ja Sannamehega. Tõime siia võrdluseks ka foto samast ajast, kui koolivend teda maalis. Avaseinal on kaks Lydia akvarelli, mis kujutavad teda ennast ja Nataliet. Arvatavasti on ta portreteerinud ka Kristinet, aga me lihtsalt ei tea seda tööd. Kristinest on nende kõrval foto,» osutab Jõemägi.
«Kristine, Lydia ja Natalie käsitlesid oma loomingus kaasaega stereotüüpidesse langemata, vahetult ja otsekoheselt. Nad kasutasid naiskunstnike vähekäsitletud avangardseid lähenemisnurki, astusid dialoogi kunstiajaloo klassikutega ning tegelesid nn uue naise ja naiskunstniku minapildiga. Õed Meid väärivad kahtlemata kohta Eesti modernismi tähtede seas,» arutleb kuraator Stahl, kelle sõnul avardasid kuraatorite silmaringi Kristine (käsitsi) kirjutatud mälestused, mis kätkevad endas põnevaid detaile nii tolle aja ja ka naiskunstnike elust, samuti Kristine kaasaegsetest Laikmaast ja Wiiraltist. Muide, Wiiralt oli Kristine õpilane Kunsttööstuskoolis ja näitusel on eksponeeritud tulevase kuulsa graafiku üks skulptuur, mille põhjal võib järeldada, et Wiiraltist oleks saanud suurepärane skulptor.
Põnev on vaadata ja kõrvutada näitusele valitud õdede Meide kaasteelistest Soome ja Eesti kunstnike teoseid, sealhulgas sellistelt autoritelt nagu Karin Luts, Peet Aren, Eduard Wiiralt ning Albin Kaasinen, Marita Walldén, Ella Enno jt.
Kui luuletaja Ernst Enno abikaasat ja kirjanik Elin Toona vanaema Ella Ennot kui kunstnikku teavad vähesed, siis Karin Luts (1904–1993) mõjutas koos oma õdede, näitleja Meta Lutsu (1905–1958) ja õpetaja Lonny Huigiga (1902–1997) omal moel meie kultuurilugu.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/01/16750258t1h3757.jpg)
Muide, hiljuti üllitas Eesti kirjandusmuuseum teose «Neiud kui Lutsud. Natalie Mei kirjad Karin Lutsule aastail 1923–1928». Kirjade olemasolu avastas Stahl siis, kui valmistas muuseumis ette Natalie Mei varast loomingut käsitlevat doktoritööd, mille ta kaitses Turu ülikoolis. Koos teravmeelsete ja humoorikate joonistustega sissevaatele Mei ja Lutsu suhtele peegeldavad need kirjad 20. sajandi alguse mõttemaailma ja eluhoiakuid. Lisaks on avaldatud Mei käsitsi valmistatud raamatukesed «59. kiri Kaale» ja «Proua Irma», mis on samuti adresseeritud Lutsule.
«Need sisult ja teostuselt vaimukad, Eesti kultuuriruumis ainulaadsed teosed on ilmekad tõendid sellest, kui lähedal seisid meie esimesed professionaalsed naiskunstnikud 20. sajandi alguse lääne avangardistlikele kirjandus- ja kunstivooludele,» nendib Stahl.
Kahe kunstniku kirjavahetuse aega jäävad ka mõned Lutsu teosed hiljuti Tartu kunstimuuseumis avatud näituselt «Karin Lutsu reisipildid». Nimetatud näitused ja raamatud moodustavad justkui järjejutu, mille peatükke võib suvalises reastuses ja korduvalt lugeda.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/01/16750259t1h613c.jpg)
Vaimustavad vaikelud
Näitusel «Õed Meid. Avangard ja argielu» toovad eelkõige Lydia Mei natüürmordid ilmekalt esile meie kodukultuuri nüansse. Ruumikujundusest ja disainist hoolivad vaatajad märkavad pildilt pildile rändavaid kindaid, kübaraid, lillevaase jt anumaid, samuti puu- ja köögivilju, muud toidupoolist. Nendes eri kümnenditel loodud teoste nüanssides kajastub väga võluvalt meie eluolu. Milliseid toalilli kasvatati kodudes! Ühtlasi näitavad need interjööripildid Lydia ja Natalie Mei kodu Tallinnas Sõbra tänaval.
Näitusesaali toodud pianiino vihjab aprillis-mais kuuel korral etenduvale, õdede mälestustel ja kirjavahetusel põhinevale lavastusele «Sõsarkond». Sõnalis-muusikalise kava on loonud Anu Lamp, mängivad noored näitlejad Emili Rohumaa, Hele Palumaa ja Kristina Preimann.
Kindlasti tasub osaleda näitusega kaasnevatel kuraatorituuridel, kus vaataja saab lisaks suurepärase väljapaneku uudistamisele olulisi vihjeid tööde nautimiseks-mõistmiseks.