:format(webp)/nginx/o/2025/04/02/16752186t1h08d3.jpg)
Martyn Ware on teinud palju olulisi asju. Ta on olnud popiajaloo vägevate hulka kuuluvate ansamblite Human League ja Heaven 17 asutajaliige. Ka tegi ta produtsendina restardi 80ndate alguses unustusse vajunud Tina Turnerile.
Heaven 17 kaks esimest plaati olid perfektsed. Perfektne popp. Esimese plaadi «Penthouse and Pavement» (1981) esimene lugu kandis nime «(We Don’t Need This) Fascist Groove Thang». Praegu palju aktuaalsem kui siis. BBC keelas selle ära, kuna selles nimetati Ronald Reaganit fašistlikuks jumalaks.
90ndate lõpus taandus ta tegevusest produtsendina, kuna muusikatööstuse uued arengud lihtsalt ei vajanud sel määral produtsenditööd. Turundus oli tapnud produtsendi. Tallinn Music Weekile saabub ta laupäeval konverentsile vestlema.
Kui me intervjuud kokku leppides kirju vahetasime, siis mainisite, et kella keeratakse edasi. Kui palju see mõjutab see teid, mõned ütlevad, et neid häirib.
Ei, pole probleemi, ma pole põllumees. Ilma muutumine on palju hullem.
Milline on teie suhe aega üldse?
See on nüüd kohe selline küsimus, et peaks kohvi tegema.
Aga vanemaks saades see muutub. Olen 68. Aeg tundub liikuvat järjest kiiremini. Ma reisin palju ja mulle meeldib aeg-ajalt käia kohtades, kus suhe aega muutub, see muutub aeglasemaks.
Mul on eriline suhe Veneetsiaga. Mul oli seal 28 aastat korter ja tean seal linnas iga tänavat. Vee kohalolu, inimeste kohalolu vastupidiselt tehnoloogia kohalolule, ilu ja arhitektuur. Veneetsiasse minnes tundub mulle, et päevad on 28 või 30 tundi pikad.
Ilmselt see on sellepärast, et sa imad endasse rohkem olulist infot. Kui elad Londoni kesklinnas, nagu mina, siis suurema osa ajast püüab su aju liigset infot välja filtreerida.