TRAAGILISED SÕJALOOD ⟩ Platnoimentaliteet sünnitab julmust, aga kultuur põhineb empaatial

Kahe aasta eest ilmutas Vahur Laiapea oma Postimehes ilmunud Ukraina lugudest raamatu «Ukraina päevikud», mida esitles Tallinnas Solarise Apollos. Foto: Mihkel Maripuu

Lisaks ajule peab hea raamat kindlasti liigutama südant, andma edasi emotsioone. Vahur Laiapea Ukraina-raamatus on sellega kõik justnagu korras, aga samal ajal peitub siin üks üsna keeruline «aga».

Autor teeb äärmiselt vajalikku tööd, pealegi veel väga hästi, selles pole kahtlust. Probleem on hoopis selles, et kannatuste eheda kirjeldamisega kompame tihti inimliku vastuvõtuvõime piire. See ületab mõistliku kujutlusvõime taluvuse ja tahaks ju öelda, et seda on liiga palju. Selline on ehe julmus kõigi oma tagajärgedega, milleks on kannatused.

Asi pole niisiis selles, et emotsioone ei teki, vaid selles, et need on liiga rasked taluda. Lihtsam on lugeda midagi muud või üldse mitte lugeda. Sarnast raskust tunnistab mõnes kirjakohas autorgi – ei saa ju jubeduste mäletamine ja üleskirjutamine ka temale lihtne olla.