/nginx/o/2025/04/03/16753459t1he8e2.jpg)
Päris tore oli lugeda tõsimeelsete fännide arutlusi, kas blackgaze-bänd Deafheaven oli vahepeal pehmeks läinud või mitte. See on umbes sama, kui arutada selle üle, kas kraanakonksu otsast lahti pudenenud ja tänavale klaasikonteinerisse räntsatanud klaver, mis on täis värskelt nopitud põllulilli ja mesilasi, teeb kõvema mürtsu siis, kui ta kukub alla viienda või kümnenda korruse kõrguselt.
Igal juhul on nende kuues stuudioalbum «Lonely People With Power» tagasi pöördunud varasemate raskemate ja karmimate helide juurde, kuid Deafheaven poleks Deafheaven, kui ta ei teeks seda uues võtmes. Karmi koore all on bänd suutnud jääda meloodiliseks ja omamoodi rahustavaks ning see teeb nendest väga žanriülese metal-bändi, mida kuulavad ja austavad ka need, kellele see žanr enamasti kaugeks ja ebamääraseks jääb. Kuidas nii on läinud?