/nginx/o/2025/04/03/16753804t1h7282.jpg)
Kunstil on ilmselt kaks võimalust: üks on midagi öelda, teine mitte öelda. Mingo Rajandi eelistab esimest varianti.
Tema äsja ilmunud plaat «Werewolves» võtab moonduda, olla ühel hetkel üks ja teisel hetkel teine. Olla näiteks vaikne ja meloodiline ja isegi nostalgiline ning pärast seda hoopis vabavormiliselt äkiline. Eesti keeles tähendab werewolves libahunte ja üks on selge – nimele ei saa häbi teha. Feministlik ollakse selle juures ka. Rajandi bändiliikmed on küll kõik mehed, aga ta iseloomustab neid kui feministe.
Plaadist mõtleb ta kui loogilisest järjest mõne aasta tagusele Von Krahli teatri lavastusele «Elajannad», mida kirjeldati kui passiooni kahele naisele ja viieliikmelisele bändile. See bänd oli Mingo Rajandi bänd.
Kas sellist asja ei ole, et midagi tehes mõtlete: asju tehakse ju nii palju, kas ongi mõtet teha? Tuleb teil sellist ängi ette?
Selliseid laineid käib kogu aeg, et misasja ma õieti teen, seda pole ju otseselt kellelegi vaja. Paned jälle mingi rahahunniku magama millegi alla, mis sulle endale teeb jubedalt rõõmu, aga kedagi teist eriti ei huvita. Aga olen selle mõttega aastate jooksul suutnud rohkem rahu teha. Kui mulle tundub, et pean midagi tegema, siis ikka teen ka. Enda pärast.
Arvan, et mu publik võiks olla suurem. Usun, et neid inimesi, kes minu loomingut võiks hinnata, on tegelikult rohkem. Vahel mulle näib, et mu ümber on mingisugused nähtamatud püünised. Osa inimesi arvab, et see on ju «selline asi», ma ei hakkagi seda kuulama, sest mulle «selline asi» ei meeldi. Kuigi ma ise tunnen, et ma ei kuulu jäigalt eriti kuhugi ja mu looming muutub ja iga projekt on erinev. Liigun mingisuguste maailmade vahel. Kui ei oleks müügitööga vaja ennast klassifitseerida, siis ise ma ei teeks seda üldse.