TMW ülevaade: keel on teisejärguline, kui muusika rokib

Kui muidu kõlas reedel Fenno-Ugria laval peaasjalikult malbe ja popilembene folkmuusika, siis seda olemist nihestas seto keeles laulev metal-ansambel Langenu. Foto: Henri-Kristian Kirsip

Kas ühe festivali kvaliteeti näitab selle programm või on festival pigem külastaja nägu, ehk täpselt nii kvaliteetne, kui on külastaja maitse, on ka festivali programm? Ja kui festival on pettumus, kas selles peaks süüdistama siis iseennast või kannab süüd keegi teine?

Või äkki tähendab rahulolematus lihtsalt seda, et oleks pidanud mõnele teisele festivalile minema? Kuhugi, kus juba eos ootab ees muusika, mis ühtib külastaja maitsega rohkem kui laialivalguva (heas mõttes) programmiga festival, kus on midagi kõigile, kes otsima vaevuvad?

Tallinn Music Week, järjekorras 16., on seda laadi festival, et kui sa festivaliga rahule ei jää, jääb sul kahjuks üle vaid iseennast süüdistada. Kui sul on ometigi valida enam kui 20 lava ning rohkem kui 170 artisti vahel ja sa ikkagi pettud, on tegemist hulga valede valikutega, mida saanuks ennetada. Nii lihtsalt on.

Suures plaanis on see muidugi etteheide mulle endale. Ma ei ütle, et oleksin tingimata üks neist, kes tänavuse festivaliga üldse rahule ei jäänud, aga tunnistan täiesti ausalt, et oleksin võinud teha mõned märksa paremad valikud, võib-olla isegi rohkem erinevate lavade vahel pendeldada või eksperimentaalsem olla. Sest ma panin küll kokku nimistu artistidest, kes mulle meeldida võiks, kuid ilmselgelt röövisin ma sellega iseendalt võimaluse näha artiste ja kollektiive, kes ajavad oma asja minu maitse-eelistustest sõltumatult.