INTERVJUU ⟩ Eesti tipplavastaja: õhuke haridus tekitab agressiivsust ja see tingib kaitsevajaduse

Ugala teatri suures saalis esietendus 5. aprillil «Sünnipäevaküünlad», mis on Andres Noormetsa sajas lavastus. Foto: Elmo Riig

Ugala teatri suures saalis esietendub 5. aprillil «Sünnipäevaküünlad». See on Andres Noormetsa sajas lavastus. Sajas!

Ajasime temaga proovide vaheajal juttu. Kõnelesime numbrimaagiast ja lapsepõlve passiivsetest kaaslastest, sellest, kas inimkonnal on veel mingeid šansse, ja paljust muust. On mis on, igav temaga juba ei hakka.

Andres Noormets, sajas lavastus tundub aukartustäratav.

Ma ei tea. Panin seda numbrit juhuslikult tähele ja täpselt sama juhuslikult läheb see kokku «Sünnipäevaküünalde» tekstiga, kus sees on ühe vapra naise peaaegu sajandi pikkune sünnipäev. See on tõepoolest selline hea kokkusattumus. Tegelikult on see minu sada lihtsalt üks number. Kui täpsemalt vaadata, mis tööd seal saja sees on, siis leiab ehk mõnegi sellise, mis ei anna täislavastuse mõõtu välja, aga töö on see ikkagi olnud ja las ta siis jääb niimoodi, nagu ta on.

Raadioteatri lavastused on ka seal nimekirjas?

Jaa, kindlasti. Arvan, et kuuldemänge on suurusjärgus viisteist – üks-kaks siia-sinna. Praeguses olukorras neid ilmselt juurde ei tule, sest Raadioteater on ERRis üpris koomale tõmmatud. Aga võib-olla tuleb see kunagi taas, sest inimesed kõnnivad palju ja sõidavad palju, nende nägemiskanal on hõivatud, samas audiokanal vaba. Ja ega sa lõpmatuseni muusikat ei kuula, tahaks midagi muud ka vahele – midagi, mis poleks arvamus, kommentaar või mingi muu jutuproduktsioon.