KUNST JA POPP ⟩ Kes vana asja meenutab, sel silm peast välja

Tom Wesselmann, «Great American Nude #75». Foto: Eero Vabamägi

Intervjueerisin hiljuti legendaarsete briti popbändide Human League’i ja Heaven 17 asutajaliiget Martyn Ware’i. Kuidagi enim huvitasid mind tema jutud elust 1970ndate Sheffieldis – kuidas bändi hakati tegema, kuidas osteti esimene süntesaator, kuidas loeti avangardseid ulmeraamatuid (J. G. Ballard, William Burroughs, Anthony Burgessi «Kellavärgiga apelsin») ja tollaseid USA koomikseid. Koomiksid olid väga olulised, ütles Martyn Ware, need pärinesid nagu teisest ilmast. USA oli ka oluline.

Mõlgutasin pärast intervjuud, et kuidas sellega siis ikkagi on, miks mind need jutud vanadest aegadest kuidagi rohkem köidavad. Ei taha ju olla kuidagi panetunud ja vanamehelik ja rääkida, et küll omal ajal ikka tegime. Aga siiski. Paraku.

Milan Kunderal on tuntud fraas «elu äkktiheduse ilu». Eks seda leiab nüüdki, aga vist vähem. Tihedust on ümberringi nii palju, et see äkktihedus ei taha hästi esile pääseda. Martyn Ware on käinud seda Veneetsias otsimas, koduses Londonis olevat keerulisem leida.

Selline romantilis-nostalgiliselt värelev jutt sobib ilmselt saatma ka Tom Wesselmanni kunstitööd, teda on popkunstiklassikutest peetud kõige vanamoelisemaks. Kui teised olid ikka futuristid-insenerid-vabrikudirektorid-dehumanistid, siis Wesselmanni pähe sobinuks ilmselt selline klassikaline Pariisi stiilis natuke viltu hoidev barett.