/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
/nginx/o/2025/04/14/16777019t1h742a.jpg)
- Mario Vargas Llosa suri 89-aastaselt, jättes maha viljaka kirjandusliku pärandi.
- 1990. aastal kandideeris Vargas Llosa ka Peruu presidendiks.
- Mitmed tema teosed on tõlgitud ka eesti keelde.
Mario Vargas Llosa, Peruu autor ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, suri 89-aastaselt, vahendab Hollywood Reporter. Mitmed tema teosed on tõlgitud ka eesti keelde, sealhulgas «Lituma Andides», «Paha tüdruk» ja «Kapten ja külastajannad».
Peruu autor Mario Vargas Llosa, Nobeli kirjandusauhinna laureaat ja Ladina-Ameerika kirjanduse suurkuju, on surnud, teatas pühapäeval tema poeg. Ta oli 89-aastane.
«Sügava kurbusega teatame, et meie isa, Mario Vargas Llosa, lahkus täna rahulikult, ümbritsetuna oma perest,» luges kiri, mille allkirjastasid tema lapsed Álvaro, Gonzalo ja Morgana. Kiri ütleb, et tema põrm kremeeritakse ja et avalikku tseremooniat ei korraldata.
«Tema lahkumine kurvastab tema sugulasi, sõpru ja lugejaid üle kogu maailma, kuid loodame, et nad leiavad lohutust, nagu meiegi, sellest, et ta nautis pikka, seiklusrikast ja viljakat elu ning jättis endast maha loomingu, mis elab temast kauem,» lisasid nad.
Viljakas romaanikirjanik ja esseist ning paljude auhindade võitja, sai Vargas Llosa Nobeli auhinna 2010. aastal pärast seda, kui teda oli juba paljude aastate jooksul kandidaadiks peetud.
/nginx/o/2025/04/14/16777016t1hb746.jpg)
Vargas Llosa avaldas oma esimese novellikogu «Los Jefes» 1959. aastal, kuid päriselt tuntuks sai ta alles 1963. aastal, kui ilmus tema murranguline debüütromaan «Kangelaste aeg» («La Ciudad y los Perros»), mis ammutas ainest tema kogemustest Peruu sõjaväeakadeemias ja tekitas viha riigi sõjaväes. Tuhat eksemplari romaanist põletasid võimud, kusjuures mõned kindralid nimetasid seda raamatut valeks ja Vargas Llosat kommunistiks.
Sellele järgnenud romaanid, sealhulgas «Vestlus katedraalis» («Conversación en la Catedral»), mis ilmus 1969. aastal, kinnitasid kiiresti Vargas Llosa kui uue laine Ladina-Ameerika kirjanduse ikoonide hulka koos Gabriel García Márquezi ja Carlos Fuentesega.
Vargas Llosa alustas kirjutamist varakult ja oli 15-aastaselt osaajaga kuritegude reporter La Crónica ajalehes. Tema ametlikul veebisaidil märgitakse, et teiste tööde hulka kuulusid nimede korrigeerimine Peruu kalmistutel, õpetajana töötamine.
Ta jätkas artiklite avaldamist ajakirjanduses suurema osa oma elust, sealhulgas kaks korda kuus ilmunud poliitiliste arvamuslugude rubriigis «Piedra de Toque», mida avaldati mitmetes ajalehtedes.
Vargas Llosast sai raevukas isikliku ja majandusliku vabaduse kaitsja, eemaldudes järk-järgult oma kommunismiga seotud minevikust, ning ta ründas regulaarselt Ladina-Ameerika vasakpoolseid juhte, keda ta pidas diktaatoriteks. Kuigi ta toetas esialgu Fidel Castro juhitud Kuuba revolutsiooni, pettus ta hiljem ja mõistis Castro juhitud Kuuba hukka. 1980. aastaks ütles ta, et ei uskunud enam sotsialismi kui arengumaade lahendust.
Tuntud intsidendis Mexico Citys 1976. aastal lõi Vargas Llosa Nobeli laureaati ja endist sõpra García Márquezi, keda ta hiljem pilkas ja nimetas Castro kurtisaaniks. Polnud selge, kas tüli põhjuseks olid poliitilised või isiklikud lahkarvamused, kuna kumbki kirjanik ei soovinud seda avalikult arutada.
Kuna ta pöördus poliitilises trajektooris aeglaselt turumajandusliku konservatismi poole, kaotas Vargas Llosa paljude Ladina-Ameerika kirjanduskaaslaste toetuse ja pälvis palju kriitikat isegi oma loomingu austajatelt.
Jorge Mario Pedro Vargas Llosa sündis 28. märtsil 1936 Peruu lõunaosas Arequipa linnas Misti vulkaani jalamil. Tema isa Ernesto Vargas Maldonado lahkus perekonnast, enne laps sündis. Avaliku skandaali vältimiseks viidi ema Dora Llosa Ureta ja laps Boliiviasse, kus Dora isa oli Peruu konsul Cochabambas.
Vargas Llosa sõnul oli tema varajane elu mõnevõrra traumaatiline, ema ja vanaema hellitasid teda suures majas koos teenijatega, kes lapse igale tujule järele andsid.
Vargas Llosa ammutas suure osa oma inspiratsioonist kodumaast, kuid eelistas elada välismaal, viibides igal aastal periooditi Madridis, New Yorgis ja Pariisis. Tema varased romaanid paljastasid maailmale Peruu sõjaväelise arrogantsi ja julmuse, aristokraatliku dekadentsi ja kiviaja Amazonase indiaanlased, kes eksisteerisid samal ajal 20. sajandi linnalähedusega.
«Peruu on omamoodi ravimatu haigus ja minu suhe sellega on intensiivne, karm ja kirgedest ning vägivallast tulvil,» kirjutas Vargas Llosa 1983. aastal.
Pärast 16 aastat Euroopas naasis ta 1974. aastal Peruusse, kus valitses siis vasakpoolne sõjaväelise diktatuur. «Mõistsin, et kaotan kontakti oma kodumaa reaalsusega ja ennekõike selle keelega, mis kirjanikule võib olla saatuslik,» ütles ta.
1990. aastal kandideeris ta Peruu presidendiks, kuid kaotas toona veel tundmatule ülikooli rektorile Alberto Fujimorile, kes lahendas küll enamiku poliitilisest ja majanduslikust kaosest, mis riigis toona valitses, kuid kujunes protsessi käigus korruptiivseks ja autoritaarseks juhiks.
Mario Vargas Llosa mitmed teosed on tõlgitud ka eesti keelde, sealhulgas «Lituma Andides», «Paha tüdruk», «Kirjad noorele romaanikirjanikule», «Tädi Julia ja kirjamees» ja «Kapten ja külastajannad».