Ühe eesti interpreedi südame­tunnistuse asi võiks olla igal võimalusel Tubinat mängida

Soolokava kujunemise teekond on Age Juurika sõnul olnud nii pöördeid täis kui ka emotsionaalselt keeruline. Foto: Gunnar Laak

Sõjast on tänasel päeval kujunenud meie igapäevane reaalsus, millest mitte keegi puutumata pole jäänud. Kuid sõda käis ka 1944. aastal, kui Sergei Prokofjev kirjutas oma monumentaalse 8. sonaadi, nn kolmanda sõjasonaadi, mis üle pika aja esimest korda ka Tallinnas ettekandele tuleb, ning seda koos Tubina loominguga – heliloojaga, keda sõda samuti otseselt mõjutas. 

Soolokava kujunemise teekond on Age Juurika sõnul olnud nii pöördeid täis kui ka emotsionaalselt keeruline – muuhulgas juhtus pianisti elus midagi, mis kõigutas tugevalt tema maailmapilti.

«Ma sain sellest kontserdist teada nüüd juba üle aasta tagasi ning alguses plaanisin ma hoopis teistsuguse kava teha, aga kava on ikkagi hetkemõtete peegel – juhtus asju, mis mind nii tugevalt mõjutasid,» tunnistab pianist.

«Möödunud augusti alguses rabas maailma uudis vene pianisti Pavel Kušniri surmast Birobidžani vanglas, süüdistatuna riigivastases tegevuses. Paša oli minu sõber, kellega õpinguaastatel Moskvas kokku puutusin. Tema kompromissitus ja kirglik tõejanu võlus mind, nakatas esimesest kokkupuutest temaga. Ta oli nagu romantismiajastu ideaalkuju – kannatav kunstnik, kes vahendeid valimata tõde otsis. Seda nii kunstis, elus kui poliitikas...» kirjeldab Juurikas.