Ühe eesti interpreedi südame­tunnistuse asi võiks olla igal võimalusel Tubinat mängida

Soolokava kujunemise teekond on Age Juurika sõnul olnud nii pöördeid täis kui ka emotsionaalselt keeruline. Foto: Gunnar Laak

Järgmisel kolmapäeval, 23. aprillil toimub Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemias järje­kordne kontsert sarjast «Klaveri­kunst», mida toetab SA Postimehe Fond. Seekordsel kontserdil astub üles klaverikunstnik Age Juurikas, kelle repertuaar keskendub 20. sajandi muusikale ja kaasaegsetele teostele, mida ta rikastab uudse ja vähem mängitud muusika otsingutega, mida illustreerib ka seekordne kontserdiprogramm.

Soolokava kujunemise teekond on Age Juurika sõnul olnud nii pöördeid täis kui ka emotsionaalselt keeruline – muuhulgas juhtus pianisti elus midagi, mis kõigutas tugevalt tema maailmapilti.

«Ma sain sellest kontserdist teada nüüd juba üle aasta tagasi ning alguses plaanisin ma hoopis teistsuguse kava teha, aga kava on ikkagi hetkemõtete peegel – juhtus asju, mis mind nii tugevalt mõjutasid,» tunnistab pianist.

«Möödunud augusti alguses rabas maailma uudis vene pianisti Pavel Kušniri surmast Birobidžani vanglas, süüdistatuna riigivastases tegevuses. Paša oli minu sõber, kellega õpinguaastatel Moskvas kokku puutusin. Tema kompromissitus ja kirglik tõejanu võlus mind, nakatas esimesest kokkupuutest temaga. Ta oli nagu romantismiajastu ideaalkuju – kannatav kunstnik, kes vahendeid valimata tõde otsis. Seda nii kunstis, elus kui poliitikas...» kirjeldab Juurikas.