Arhitekt joonistab, et mitte kibestuda

Ott Kadarik, Lõige 1–1, 2024, pliiats, süsi, akrüül. Foto: Stanislav Stepashko

Tegelikult võib Ott Kadariku näituse peal­kirja võtta ka kui selle sisu kokku­võtet, sest välja­paneku üles­ehituses on mitu suunda: Jaapanis joonistatud skitsid, peast loodud sega­tehnikas arhitektuuri­vaated, arhitektuursed lõiked ja mäluruumid (põiked lapsepõlve).

Valikus on traditsioonilisi joonistus- ja segatehnikaid: pliiats, süsi, pastellid ning akrüülidega kombineeritud käsitlused.

«Väikese(formaadilise)d Jaapani-skitsid joonistasin tänaval. Mul on väike lahtikäiv tool ja pisike (pildisuurune) balsapuust joonistuslaud, ja ehitised tegin (arhitekti) täitepliiatsiga, mida ei pea teritama. Taoliseks skitseerimiseks on mul neid kaks, üks paksem ja teine peenem. Tänaval on ebamugav tavalist pliiatsit teritada, aga mulle meeldib, kui pliiats on terav. Pealegi pole kena rahva seas teisi segada,» selgitab Kadarik, lisades, et neid hooneid polegi nii kerge joonistada.

Eelmisel aastal harjutas ta kätt ehk visandas tavalisi elumaju, tänavu joonistas Jaapani puitarhitektuuri, mida on praktiliselt võimatu jäädvustada, kuigi seal on omad matemaatilised rütmid. «Kuna olen neid palju üles joonistanud, siis nüüd võin samasuguse pildi teha kinnisilmi peast,» nendib Kadarik.