ARVUSTUS ⟩ Ka see võib olla õnn, saada puruks rebitud mõne kuningliku looma poolt

Johanna Ulfsak «Lorem ipsum (doro si amet)», 2025. Foto: Stanislav Stepaško

Elame teadupärast ajal, kus ümberringi toimuvast on üha raskem aru saada. Üks variant selle olukorraga suhestumiseks on loomulikult ikkagi püüda aru saada, teine variant on lüüa käega. Temnikova & Kasela galerii rahvusvaheline näitus «Ära võta seda liiga tõsiselt» näib pigem katsetavat viimast varianti. Vist.

Lugesin mõni päev tagasi Samuel Becketti romaani «Molloy». Seda võib pidada ka romaaniks mitteteadmisest. Selles sageli ette tulev mõttekonstruktsioon on, et võib-olla oli nii, võib-olla oli naa ja võib-olla polnud üldse. Beckett oli James Joyce’i õpilane, viimane püüdis oma romaanides mingilaadse teadatahtmisega lõpuni minna. Beckett otsustas, et selles osas temast Joyce’ile vastast pole ning tema tee on vastupidine. Liikuda mitteteadmise poole. Ka absurdi ja tühjuse poole.

Tung mitteteadmise järele näib olevat arvestatavalt suurenenud pärast Donald Trumpi teise ametiaja alguse trianglit. Üks Wall Street Journali lugu nentis, et arvamusartikli kirjutamine pole olnud kunagi varem nii mõttetu. Mõttetu on olnud ka varem, aga nii mõttetu mitte kunagi.

Mu üks sõber ütles, et ta lihtsalt ei viitsi enam uudiseid jälgida. Võib-olla on need enam mitte esimesed, aga pigem viimased signaalid ka laiemalt sellest, et ajakirjanduse, selle traditsioonilisemas ehk tõetahtelises mõttes, nüüdseks kõige intensiivsem funktsioon on ikkagi midagi ehtbecketilikku, tegeleda eelkõige omaenda surma ootamisega.

«Ära võta seda liiga tõsiselt» on näitus, millele ei saa kohe hästi küüsi taha. On see hea olukord? Nii ja naa. Teosed justkui tunnetaks maailma igaüks oma nurgas ja see nende tunnetus on semiootiliselt keerukas. Ja mida teha millegagi, mis ütleb, et ärge võtke mind liiga tõsiselt.